04/2018 
Sven-Joonatan Siibak, LNK juhataja, KUSi õppejõud
Algus märtsi Teekäijas
3. Nad esitavad väljakutseid traditsioonidele. Nad ei karda küsida, miks midagi tehakse ja miks teatud traditsioone järgitakse. Kuna neile meeldib läbipaistvus, ei taha nad teha asju tegemise pärast; nad vajavad tõendust sellele, et miski on tõeliselt vajalik ja oluline. Lause, et nii on alati olnud, ei ole nende jaoks argument. Kui midagi on võimalik muuta või arendada, on nad selleks valmis. Nad tahavad teha tööd teistmoodi, kui seni on tehtud, ja julgevad oma elust mõelda ja unistada teistmoodi.
Noored on valmis pühenduma seal, kus usuvad, et nende panus toob midagi uut või olulist esile.
4. Nad tahavad, et asjad oleksid personaalsed. Neid ei tõmba massidele suunatud reklaam, neile meeldib tunda, et just nemad on olulised ja midagi on neile mõeldud. Reklaamivaldkond on tugevalt ümber kujunemas just selle generatsiooni mõjudest lähtuvalt. Neile meeldib lähedus ja siirus.
5. Nad on tulevikus vabakutselised. Oma olemuselt eelistavad nad tööd, mis on vaba tavapärastest tööpiiridest, kuna nad on olemuselt loovad ja ettevõtlikud. Nad on näinud tehnoloogia kiiret arengut ja muutuste pealetulemist ning kohanenud selle mõtteviisiga. Asju peab saama teha kiirelt, mugavalt ja seejuures loovalt – just seetõttu eelistavad nad tööturul vabakutselisena tegutsemist.
6. Nad ei karda järgida. See tähendab, et nad julgevad oma sotsiaalmeediast eemaldada neid isikuid, kes ei ole nende jaoks mingil põhjusel kõnekad, läbipaistvad või relevantsed. Nad ei järgne kellelegi lihtsalt sellepärast, et ta on kuulus või autoriteetne. Samas kardavad nad suhetest välja kukkuda ja peavad lähedasi inimsuhteid äärmiselt oluliseks.
7. Nad eelistavad näost näkku suhtlemist ja väiksemaid gruppe. Kui neile eelnev generatsioon on tuntud selle poolest, et suhtlemine toimub läbi erinevate kanalite ning tekstipõhiselt, eelistab uus generatsioon lähedust ja autentsust. Samuti meeldib neile olla väiksemates gruppides, mitte suurtes sotsiaalsetes kogukondades.
8. Nad tahavad muutusi ja on motiveeritud muutustest. Nad on valmis seisma muutuste eest, kuid ei ole sugugi alati valmis töötama selle nimel. Muutused on nende jaoks olulised ja seetõttu tahavad nad tunda, et kui midagi teevad, toob see mingit olulist muutust esile. Nad on valmis pühenduma seal, kus usuvad, et nende töö ja panus toob midagi uut või olulist esile. Nad on häälekad muutuste esiletulemise nimel, kui mitte alati niivõrd töökad, kui midagi on vaja ka päriselt ära teha.
Mis iseloomustab kogudusi, kes selliste noorteni jõuavad?
1. Empaatilisus. Nendes kogudustes vastatakse küsimustele, mida noored inimesed küsivad: Kes ma olen? Kuhu ma sobitun? Mis on mu eesmärk? Nad on noorte jaoks arusaadavad ja relevantsed, sest mõistavad, mis on nende jaoks olulised teemad elus. Nad oskavad noore jaoks olemas olla.
2. Jeesuse-keskne sõnum. Tänaste noorte jaoks on esmatähtis sõnum Jeesusest, tema isiksus ja õpetus. Alles sellele järgneb kristlus. Nad ei ole enam niivõrd religioonipõhise usueluga; kristlus ja kristluse lugu ei mängi nende jaoks sellist rolli kui Jeesuse isiksus ning talle järgnemine.
3. „Võtmehoidja” stiilis juhtimine. See on juhtimine, milles puudub tsentraalne kontroll. See tähendab, et juhtimist antakse pidevalt noorematele üle – võtmed liiguvad edasi. Noori kaasatakse juhtimisse ja olulistesse rollidesse ning tegevustesse, mitte ainult kaasaaitamise, vaid just ka juhtimise tasandil.
4. Nad prioritiseerivad noori inimesi. Need kogudused panevad noori muudest asjadest ettepoole. Seda alustades eelarvest kuni selleni, kuidas nad räägivad noortest, millest kõnelevad ja jutlustavad. Need kogudused investeerivad noortesse mitmel viisil.
5. Nad keskenduvad perekondadele. Noore jaoks on oluline, et kogudus on otsekui tema perekond. Nad igatsevad ka, et nende perekond võiks olla kogudusest osa. Perekond on oluline ja väärtuslik neile.
Kuidas peaksime meie reageerima? Eelnevat arvesse võttes saab välja tuua kuus viisi, mis aitab meil kogudustena olla täna noortele mõistetavad ja relevantsed. Me peaksime:
1) jüngerdama väheseid (eelistama lähedust ja väikseid gruppe), mitte masse;
2) olema suhetepõhised, mitte programmipõhised;
3) kaasama noori laiemasse kiriku kogukonda, et noortetöö ei oleks otsekui para-koguduslik töö koguduse sees;
4) kasvatama noori passiivsest tarbijast aktiivse osalejani läbi kaasamise;
5) leidma ja kasvatama uusi juhte siis, kui nad on veel noored (tänased noored saavad kiiremini teismelisteks ja püsivad ka kauem selles arenguetapis);
6) õppima rääkima neile arusaadavas keeles.
Parimal viisil saame mõista tänaseid noori siis, kui me neile lähedale läheme.
Kui me tõesti usume, et kogudus on kutsutud olema see, mida Uus Testament meile ette seab – tuntav, tajutav, kogetav osa ümbritsevast ühiskonnast –, peame vaatama endasse ja küsima, kus me täna oleme? Tänaste uute koguduste keskel näeme kindlasti ühte tunnusjoont – nad jõuavad pidevalt uute inimesteni. Tihti on neis kogudustes just esimese generatsiooni kristlased, st nad tulevad mittekristlikust kodust ja on oma peres esimesed kristlased. Need kogudused näevad inimesi pidevalt usule tulemas.
Aga kus tulevad inimesed koguduses usule? Peame ausad olema, tavaliselt mitte pühapäevasel teenistusel. Järelikult pole see enam keskkond ega koht, kus me tegutseme ja räägime relevantselt inimestele väljaspoolt. Ja selles ei ole otseselt midagi halba, kui meil on olemas teised keskkonnad, kus see toimub. Siiski ei saa meie kõige suurem fookus olla enam sellel vormil, sest kogudust on kutsutud misjoniks. Kui inimeste usuletulemine toimub täna marginaalides, siis peame olema julgemad nende marginaalidega. Kui kogudus on tõesti sool, siis soolast ei ole kasu purgis seistes. Seal läheb see niiskusest tükki. Soola võlu tuleb esile, kui ta on segatud toidu sisse. Samamoodi tuleb koguduses erakordsus esile siis, kui ta on segatud ühiskonda.
Olen ikka ja jälle kohanud uute koguduste suhtes mõtlemist, et see on võõras ja kauge või et nad on lihtsalt ühes faasis, mis peagi möödub. Mina arvan, et vastupidi. Me peame hoolega tähele panema, mis toimub täna rajatud kogudustes – see on meie koht õppimiseks! Kui tahame mõista tänaseid noori, tuleb vaadata nende koguduste suunas, kus neid täna on aktiivselt palju. Ma tean, et mulle eelnenud kõneleja Joosep Tammo omab oma nägemust tänastest „kodukogudustest”. Et varem või hiljem jõuavad ka nemad oma hooneni. Selles võib olla oma tõde: kirikuajalugu on ka varem näinud kogudusi kodudes. Siiski on üks oluline erinevus. Kui varasemalt on kogudus olnud sunnitud kodudes olema, siis täna on nad selle tee valinud vabatahtlikult ja teadlikult. Ja samas mõeldes täna ka koguduse ja riigi teemale, ei tasu unustada, et kogudusehooned, nagu me neid täna tunneme, on just nimelt riigi ja kiriku ühendamise tulemus, mitte algkoguduse praktika.
On oluline, et me ei jääks seisma. Usun, et teeme täna oma koguduste liiduna head tööd, kuid peame mõtlema, et ega meie samm liiga aeglane pole, võrreldes ühiskonnaga meie ümber. Üks kurvemaid asju, mis kogudusega juhtuda saab, on see, et see muutub n-ö arhailiseks – ei ole enam relevantne ja värske. Kui kogudus on Püha Vaimust kokku liidetud ihu, siis on Püha Vaim just see, kes toob esile värskust ja uuendust. Ei ole oluline, et just kaasajal oleme kohas, kus ühiskonnas on siiani suurim lõhe noorte ja vanemate vahel. See ei ole väljakutse ainult kogudusele, vaid ka kogu ühiskonnale. Kuid usun, et võime kogudustega selles osas just parimat eeskuju näidata.
Lõpuks usun ma sellesse, et meil on palju vaja kuulata ja õppida, olla avatud. Vanematel noortega ja noortel vanadega. Uutel ja vanematel kogudustel omavahel – ning meeles tuleb hoida kuningriigi mentaliteeti. Me oleme osa ühest suuremast riigist ja nägemusest. Noored ei tohi olla meie omaette missioon, kogudus peab seda olema, kuid kogudus ilma noorteta kaotab oma missiooni ja jätkusuutlikkuse. Parimal viisil saame mõista tänaseid noori siis, kui me neile lähedale läheme. Just siis, kui nendega ühe laua ääres istume, silma vaatame – ja eelkõige, just nimelt eelkõige –, kuulame ning küsime. Ja alles siis vajadusel ka nõu anname. Siinkohal olen ma veendunud, et seda silda on küll vaja üheskoos ehitada, aga sellega algust saavad teha vanemad, leides selle hetke, et ikka ja jälle keegi noor oma laua äärde kutsuda ning neid kuulata, neilt õppida ja neid julgustada.