05/2018
Karin Klaus, „Jenny Kruse“ meeskond
Aprilli alguses said Pärnus konverentsil „Kingsfleet 2018“ kokku kristlased, keda ühendab armastus Jumala ja kirg laevade vastu.
Nimelt kuuluvad Kingsfleet'i rahvusvahelisse misjonilaevade võrgustikku purjekad, paadid ja laevad, mille meeskondade sihiks on misjonitöö. Kingsfleet süda asub Rootsis Oskarshamnis.
Laevaperekonnad saavad iga-aastasel konverentsil kokku, et kogemusi jagada ja üksteist inspireerida.
Konverentsi „Kingsfleet 2018“ teemaks oli „Usalda Issandat“, sest just usaldust Looja vastu läheb tarvis nii mässaval merel seilates, inimestele evangeeliumi kuulutades kui iseenese sisemiste tormide vaigistamiseks.
Eesti oli konverentsipaigaks teist korda. Külalisi võõrustas Eesti ainsa misjonilaeva „Jenny Kruse“ meeskond. Saksamaalt, Rootsist, Kreekast, Suurbritanniast, Hollandist, USA-st ja Norrast jõudis Pärnusse ligi 40 meremeest-naist.
„Huvitav oli kuulda, kuidas kasutatakse misjonilaevu mujal,“ jagas muljeid Jenny Kruse MTÜ juhataja Risto Tamm. „Suurem osa neist meeskondadest on alustanud üsna vähesest: kohe ei pea olema kõvasti ressursse ja inimesi, sest tegu on astmelise protsessiga. See teadmine liitis ka meie „Jenny Kruse“ tiimi.“
Konverentsil kohtusid nii väikeste paatide juhid kui suurte purjelaevade meeskonnad, kes seilavad Läänemerel ja Vahemerel või kuulutavad evangeeliumi turistidele Tenerifel. Üks huvitavamaid ettekandeid pärines Seamen’s Christian Friend Society meeskonnalt, kel laeva polegi: nemad teevad misjonitööd hiiglaslikus Rotterdami sadamas peatuvate kaubalaevade meremeeste seas.
Risto arvates on selliste kohtumiste parimaks osaks inimeste vahel tekkivad soojad suhted ning lisaks vaimulik väärtus: kokkutulnud inimesed näevad ja õnnistavad Eestit, palvetavad Eesti ja seekord ka Pärnu eest.
Diisli ja palvega merel
Laeva „Shalom“ kapten Birger Borgemo rääkis, et Rootsis on Shalomi meeskond Läänemerd kündnud juba 30 aastat ja neid teatakse igas Rootsi sadamas.
„Olen mees, kes armastab purjetada ja Jumalast rääkida, ning hea on seda teha kirikust väljaspool,“ tunnistas ta. „Inimesed ootavad juba meid ja tulevad hea meelega pardale, räägivad oma eludest – see on kõige toredam asi selle töö juures. Muidugi on vahel merel raske, aga me purjetame lisaks diislile ka palve jõul.“ 
Shalomi piiblikooli õpetaja ja pastor Jan Wahlström teab oma kogemusest, et sageli on inimestel hirmud ja eelarvamused kirikute suhtes. Laevad aga meeldivad tavaliselt kõigile ning sadamates tuleb purjekat uudistama alati palju rahvast, kes palvekoosolekutel ka muusikat ja tunnistusi kuulavad. „Ainult kirikus tegutsedes me nii paljude inimesteni kindlasti ei jõuaks,“ tõdes Jan.
Reinhild ja Martin Saal purjetavad Saksamaal laevaga „Elida“ ning külastavad mitmeid sadamafestivale, kus toimuvad suured peod ja õlu voolab ojadena.
„Leiame sealt palju kurbi inimesi, kuulame nende muresid ja küsime, kas nad tahaksid oma elu Jumalale usaldada,“ seletas Reinhild ja lisas, et nende laev ei esinda mingit kindlat konfessiooni – meeskonda kuuluvad kaheksa erineva koguduse liikmed.
Meri kasvatab iseloomu
Lõuna-Aafrikast pärit ajakirjanik David Ball töötab laevadel 2010. aastast. Praegu elab ta Kreekas ja töötab purjelaeval „Morning Star“. Misjonilaev on kasutusel aastaringselt: suvehooajal tehakse mitmenädalaseid meresõite, talvel tegutsevad seal noorte- ja kogudustegrupid erinevate ürituste, koosolekute ja piiblitundidega.
„Laevaelu on hea tööriist meeskonnasidemete tugevdamiseks,“ rääkis David. „Oleme üksteisele väga lähedal, saame üksteisega rääkida, inimesed avavad oma tegeliku olemuse. Loomulikult ühendab meid armastus laevade ja purjetamise vastu, aga Jumala kutse on suurem.“
Tema sõnutsi pakuvad laevad fantastilisi võimalusi inimestega kohtumiseks, sest ilus purjekas sadamas tekitab positiivset uudishimu. Vastates uudistajate küsimustele, kust laev tuleb ja kes sellega sõidavad, räägib David ka enda elust koos Jumalaga. Laevameeskond suhtleb sageli ka moslemimaailmast pärit inimestega, kes läbi Kreeka Euroopasse on jõudnud.
Šotlane Derek Finlayson ja tema abikaasa Paula on vabatahtlikena seilanud erinevate misjonilaevade meeskondades. Dereki arvates aitab laevasõit iseloomu kasvatada ja paneb mõistma koostöö tähtsust: merel võib äkki tuul pöörduda ja olukord muutuda.
„Oled väikesel alal ega saa oma probleemide eest põgeneda – sa pead nendega tegelema, inimestega suhtlema, lisaks kaptenile kuuletuma,“ teadis Derek oma kogemusest. „Mõni inimene ei kannata seda välja ja läheb laevalt ära, aga mõni avastab, et suudab rohkem, kui arvata oskas. Laev nihutab sinu piire.“
„Meres on alati mingi rahutus,“ nõustus David. „Meri ei puhka kunagi, see on sinust tugevam ja sa pead tema suhtes alati valvel olema. Inimese südames on samasugune rahutus, aga kui su südames elab Kristus, siis tormid seda ei kõiguta.“
Misjonilaev igasse sadamasse 
Eestis on misjonilaevaks vaid „Jenny Kruse“, mille kodusadamaks on Pärnu.
„Eestis on küll kristlasi, kel väikelaevajuhi paberid olemas, aga nad ei määratle oma tegevust misjonina,“ seletas Risto Tamm. „Väljakutse on need inimesed üles leida ja Eestiski sellist võrgustikku ehitama hakata.“
Nii sattus konverentsile purjetajate perest pärit Tarmo Usta, kes on ise profitasemel aastaid purjetanud ja võistelnud. Mees jäi küll 20 aastaks oma lemmikspordialast eemale, kuid kui sõber Tarmo Pärnu Watergate'i regatile kutsus ja meeskond selle võitis, mõistis ta, et vana armastus on ikka veel südames.
„Kohtusin mõned aastad tagasi tööasjus ühe norralasest kristlasega ja ta rääkis mulle Rootsi võistluspurjetajatest, kes sõidavad laevaga „Jesus for Life“,“ meenutas Tarmo. „Eelmisel aastal jõudsin esimest korda Kingsfleet'i konverentsile ja sain aru, et see on perekond, kuhu tahan kuuluda. Tahaksin purjetada Eesti laevaga „Jesus for Life“ ja teha seda Jumala auks.“
Tarmo arvates võiks igas sadamas olla oma misjonilaev, sest Jeesus läkitas oma saadikud kõikjale maailma – miks mitte ka sadamate, meresõitjate ja purjetajate maailma.