Piibel kodugrupis XI: Kas on rõõmu, mis ei valmista pettumusi?

06/2012  Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor


„Naerdeski võib süda valutada ja rõõmule võib järgneda meelehärm." (Õp 14:13)

„Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?" Sest seda sa ei küsi targasti." (Kg 7:10)



Vana-aja rõõmukeelamised
Antiikne ja loodusrahvaste elutarkus hoiatab ikka ja jälle liialdatud rõõmu või leina eest. Kõikjal valitseb mõõdukuse põhimõte. Rahvasuu ütleb: „Linnu, mis liiga vara laulab, sööb kass enne õhtut" või „Pill tuleb pika ilu peale." Mõnigi aastatuhandete vältel kogutud elutarkus muutub mõnes elufilosoofias või kõrgreligioonis aga kartuseks ja loomulikku elujõudu hävitavaks krambiks.
Stoikud õpetasid, et me peaksime hingerahu (kr. aphatheia) nimel hoiduma neljast afektist: lõbust, ihast, murest ja hirmust. Need, kelle jaoks elu, tervis, varandus ja au, samuti alandus, haigused ja surm, vaesus ja orjus on neutraalsed adiaforad, on saavutanud stoilise kiretuse ja rahu seisundi. Nii püüti kindlustada võimalike pettumuste vastu. Stoitsism on mõjutanud ulatuslikult euroopalikku eluhoiakut. Selle jälgi võib leida R. Descartes'i, B. Spinoza, J. Locke'i, I. Kanti, F. Schilleri ja J.W. Goethe loomingus.

.


Samal suunal liigub budistlik elutarkus. Igas rõõmus tuleb märgata varjatud kannatust. Selleks, et see õnnestuks, sõnastatakse seal neli põhimõtet:
1) Ole ettevaatlik rõõmu suhtes, mis valmistab teistele kannatust. Kindlasti võiks seda põhimõtet ka kristlastele soovitada.
2) Ole ettevaatlik rõõmu suhtes, mis on murega seotud, sest selle põhjus kaob varsti.
3) Ole ettevaatlik rõõmu suhtes, mis on seotud asjaoludega, mis põhjustavad kannatusi.
4) Ole ettevaatlik rõõmu suhtes, mis on pinnapealne ja ei täida sügavamaid igatsusi.

Jääv rõõm Pühas Vaimus
Kristlus kaldub rohkem selle kasuks, et me peaksime tähele panema kannatustes peituvaid varjatud rõõme. Siin julgustatakse õnne ja rõõmu subjektiivselt kogema. Samas hoiatatakse igale meeleolule allumise eest. Kristlus eeldab, et igavene vabadus kannatustest kaalub üles selle elu ajutised valud. Siin ei öelda, et maist kannatust pole olemas. See ei ole illusioon, vaid kibe reaalsus. Kuid võrreldes Jumala igavese headusega on see ajutine reaalsus. See võib olla isegi kasulik: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud." (Rm 8:28) Või nagu Koguja ütleb: „Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab." (Kg 7:14)
Ebameeldivad olukorrad võivad anda võimaluse meelt parandada. Nad võivad anda meie meeleparandusele erilise jõu, kui me näeme neid olukordi läbi õigete prillide. K.Barth on öelnud, et kõik loodu on „hea" mõlemalt poolelt – nii valguse kui varju poolelt. Me võime seda head kogeda nii rõõmus kui leinas. Samas ei tohiks me segamini ajada stoitsistlikku ükskõiksust rahuga, mida pakub meile Jeesus Kristus Püha Vaimu läbi. Viimast iseloomustab palju tsiteeritud ja paljudele kristlikele mõtlejatele omistatud palve: „Oo Jumal, anna mulle rahu vastu võtta seda, mida ei saa muuta ja anna mulle julgust muuta seda, mida saab muuta! – Oo Jumal, anna mulle tarkust neid asju eristada!" Veelgi enam, meid ei ole kutsutud ainult taluvale eluvõitlusele, vaid täisverelisele elule. Jumal ei kutsu meid elevandiluust torni või iseenda egoistlikku teokarpi sulguma. Ta ütleb koos apostel Paulusega: „Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!" (Rm 12:15) Jumala läheduses kogeme me õnne, mis põleb soovist tuua kogu maailm Jumala juurde.



KÜSIMUSED VESTLUSES:
1. Kas ma kardan olla rõõmus?
2. Kas ma otsin stoitsistlikku või kristlikku rahu?
3. Mida me võime õppida rõõmustamise kohta antiiksest ja loodusrahvaste elutarkusest?
4. Mille poolest on kristlaste elukäsitlus õnnest ja õnnetusest parem kui rahvalik tarkus?