05/2013 Alar Kilp, TÜ politoloog
Kui võrrelda 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduste andmeid, siis pole muutunud niivõrd end usutraditsiooni või -ühendusega samastuvate inimeste hulk (umbes 29%), kuivõrd see, millise usutraditsiooni või -ühendusega nad ennast määratlevad. Mainitud vahemikus on kõige märkimisväärsemalt kahanenud luterlaste (13,6%-lt 10%-le) ja kasvanud õigeusklike hulk (12,8%-lt 16%-le). Kui lisada, et mainitud aja jooksul on riigi poolt registreeritud usuühenduste üldarv ligi neljandiku võrra kasvanud (tänaseks üle 500), siis on tänane usuline maastik Eestis rohkem killustunud, mistõttu end usuliselt määratlevad inimesed jagunevad suurema hulga ühenduste vahel.
Absoluutarvudes (ehk kõikide rahvusgruppide lõikes) on end luterlasena määratlevate vähemalt 15-aastaste inimeste arv Eestis vähenenud 152237-lt 108513-le ja baptistide arv 6009-lt 4507-le (sarnane langus on toimunud ka katoliiklaste üldarvus).
Eestlased moodustavad Eestis küllaltki turvalise ühiskondliku enamuse, mistõttu rahvusluslik identiteet püsib hästi ka usuliste sümbolite ja traditsioonita.
Puhtalt arve vaadates torkab silma, et 65-aastaste ja vanemate lõikes on end luterlasteks pidavaid inimesi pea sama palju (üle 50000) kui kõigis ülejäänud vanusegruppides kokku (15–64-aastased). End usuliselt määratlevaid on iseäranis vähe 15–29-aastaste eestlaste seas 9,1%, kus luterlastena määratles end 4,9% (9251 noort) ja baptistidena 0,33% (620 noort). Samas vanusegrupis aga määratles end ühel või teisel (peamiselt õigeusklikul) viisil näiteks 41% etnilistest venelastest!
Neid arve kommenteerides tahaks öelda nelja asja.
Esiteks paistab etniliste eestlaste seas silma suur demograafiline erinevus põlvkondade vahel, mistõttu niivõrd kuivõrd jääb vähemaks neid, kes täna on 65-aastased ja vanemad, väheneb ka nende osakaal, kes samastavad end traditsiooniliste kristlike kirikutega. Ühegi teise Eestis elava rahvusgrupi hulgas ei ole kirikusse suhtumises sellist põlvkondade vahelist erinevust.
Teiseks ei saa üle ega ümber ka religiooniõpetusest, millest kasvav põlvkond sisuliselt osa ei saa. Kui noortel puuduvad põhiteadmised religioonidest, nende põhitunnustest, sotsiaalsetest ja eksistentsiaalsetest funktsioonidest, siis ei oska nad ka kuidagi end usuliselt määratleda. Lisaks on kristlus (ja luterlus) kaotanud ühiskondlikku olulisust seetõttu, et teda ei teadvustata kuigi otseselt ja tugevalt rahvuskultuurilise identiteedi ühe osana. Eestlased moodustavad Eestis küllaltki turvalise ühiskondliku enamuse, mistõttu rahvusluslik identiteet püsib hästi ka usuliste sümbolite ja traditsioonita. Erinevalt rahvusvähemustest Eestis ja ka eestlaste kogukondadest välismaal, kes tunnetavad suuremat vajadust usulise ühistunde ja identiteedi järele.
Kolmandaks, vähemalt osati ei ole Eestis toimuvad muutused teiste Euroopa ühiskondadega võrreldes kuigi ainulaadsed. Euroopa kõige traditsioonilisemas ja usklikumas ühiskonnas, Maltal, toimus 2011. aastal referendum abielulahutuse seadustamise üle. Referendumi eel olid nii katoliku kirik kui ka parempoolne valitsus suhteliselt kindlad, et lahutus rahvapoolset toetust ei saa. Referendumi tagajärel seadustati Maltal viimase riigina Euroopas abielulahutus. Sloveenia puhul räägitakse juba mõnda aega kiriku usalduskrahhist, kuna seal vaid iga neljas inimene usaldab kirikut. Kaugenemine kirikust on mitmes mõõtmes leidnud aset ka Skandinaavia luterlikes ühiskondades. Kui 2000. aastal lahutati kirik riigist Rootsis, siis 2012. aastal astuti samasugune samm ka Norras. Täna räägivad uurijad Skandinaavia riikides toimuvast „kirikult religioonile" siirdest, mille tagajärjel on religioonil järjest vähem pistmist kirikuga ehk religioon on järjest enam midagi individuaalset, midagi kirikust enamat või sootuks kirikust lahus.
Neljandaks, kui aastal 2000 võis veel arvata, et võib-olla on idasakslased või tšehhid kiriklikust usust samavõrd kaugenenud kui eestlased, siis täna ei ole selles mõõtmes esikoha omanikus enam mingit kahtlust.
Religiooni puudutavad arengud Eestis on paljuski olnud väljaspool kirikujuhtide, kirikuliikmete, ühiskonnaliikmete ja ka valitsuse kontrolli. Ma arvan, et suuremal määral ja rohkematele noortele antav religiooniõpetus mõjutaks oluliselt Eesti usulist üldpilti. Aga ilmselt ka sedalaadi muutused on väljaspool inimlikke võimeid, kuna eestlased paistavad hetkeolukorraga rahul olevat ja muutusi ei soovi.
Meego Remmel: Eesti EKB Koguduste Liidu liikmete seas on baptiste, vabakoguduslasi ja nelipühilasi. Seega võib tõdeda, et rahvaloendus (baptist – 4507, kristlik vabakoguduslane – 2189, nelipühilane – 1855) kajastab meid üsna adekvaatselt. 2000. aasta loenduse liigendus oli kitsam (baptist – 6009, nelipühilane – 2648), seal paigutusid „kristlikud vabakoguduslased" ilmsest baptistide hulka. Tuleb ka arvestada, et vastamine oli vabatahtlik ja numbrid hõlmavad inimesi alates 15. eluaastast. Oleme koos õigeusklikega kristlik usuliikumine, kes pole arvuliselt kahanenud.