10/2014 
Küsitles Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Kohtun Varroga pealtnäha väga halval hetkel – Riigikogu on just vastu võtnud kooseluseaduse, mille vastu Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) täiest jõust võitles. Endiselt levivad traditsioonilise perekonna ja demokraatia kaitseks korraldatud meeleavalduse kallutatud meediakajastused, kuigi nende ebapädevust on juba meediaeksperdidki tunnistanud. Seljataga on suur ühiskondlik mudaloopimine, inimesed on tüdinenud ja kurvastavad ühiskonna lõhenemise üle. Keegi ei taha kooseluseadusest enam sõnakestki kuulda, tahaks oma elu elada. Ja ometi leiab just siis aset minu ja Varro jutuajamine.
Fookus tuleb hoida ilusal, tõesel ja heal.
Kõige kiuste leiab Varro, et pead ei tohiks norgu lasta. Ta rõhutab, et fookus tuleb hoida ilusal, tõesel ja heal ning ilmestab oma juttu Nietzche mõttega, et kui jääd pikalt kuristikku vaatama, hakkab kuristik sinu sisse vaatama. Selle vältimiseks SAPTK-is iga päev ka palvetatakse, isegi vaenlaste eest. Üle kõige on teadmine, et Jumal näeb ja kuuleb. Ka siis, kui riigikogulased seda ei tee.
Kui rääkida perekonnast kui ideaalist – mida te selle juures kõige rohkem hindate? 
Varro Vooglaid: Põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise, kasvamise ja ühiskonna alus. Ma siiralt usun, et see pole sõnakõlks, ilus kujund või sümbol, vaid sügav inimlik reaalsus. Perekonnad reaalselt on rahva püsimise alus ja ühiskonna alusstruktuur. Perekond rajaneb mehe ja naise imelisele vastastikusele täiendavusele, millest sünnib uus inimene. Peame mäletama, et perekonna peamine funktsioon ongi laste saamine ja kasvatamine, neile turvalise kasvukeskkonna loomine. Ühtlasi antakse perekonnas edasi arusaamine sellest, mis on õige ja vale. Laps õpib ennekõike läbi eeskuju. Ta näeb ema ja isa, mõistab, mida tähendab olla mees või naine ning kuidas abikaasad peavad teineteisesse suhestuma. Selle läbi aitab perekond meil kultuurina edasi kesta, kandes ühiskonna alusväärtusi põlvest põlve.
Perekond on ka esmase armastuse keskkond, mis rahuldab inimese vajadust armastada ja olla armastatud. Siin räägime armastusest sügavamas tähenduses, mitte üksnes tunnetest. Räägime armastusest, mis seisneb teenimises ja teistele pühendumises ning sügavamast õnnelikkusest, mis tuleneb hästi elatud elust. Oluline on, et peaksime silmas eeskuju, mille Jumal ise on andnud – seda, et ei ole armastust ilma ohvrimeelsuseta, eneseandmiseta. Seda ei tohi ära unustada. Tänapäeval räägime „ma armusin", „mul tekkisid tunded", aga see on ainult väga väike ja kindlasti mitte keskne osa armastusest, vähemasti kristlikus plaanis.
Mida on teie kui abikaasa silmis vaja, et abielu või perekond püsiks?
Esmalt on vaja usku sellesse, et abielu on elukestev liit. Kõik algab ideaalidest ja veendumustest. Seejärel on tarvis kindlat otsust elada nende ideaalide kohaselt. Kui inimesed astuvad abiellu teadmises, et see on elukestev liit, ja tõotavad sellele truuks jääda, on see oluline algus. See paneb eesmärgi paika, korrastab inimese maailmavaate, plaanid ja suhtumise. Sealt edasi hakkavad muud asjad mängima ennekõike ideetasandil. Kui mõtlen armastusest kui armumisest nõnda, et noorema või atraktiivsema naise silmapiirile ilmudes on vastuvõetav lihtsalt oma abikaasa ja laste juurest minema joosta, siis ei ole võimalik normaalset perekonnaelu üles ehitada. Tuleb aru saada, mis armastus on, ja allutada end sellele tõele. Ennekõike on armastus pühendumine, enese andmine armastatule – see on ennekõike teenimine ja sellest saadav hingeline rahulolu, õndsus. Teadmine, et olen elanud head elu. See on oluline. 
Loomulikult tuleb püüda seda kõike oma elus ellu viia – mitte et minul see alati õnnestuks, aga eesmärk peab olema selge – vaadata, kuidas seada esiplaanile teiste hüved. Kui abikaasad vastastikku nii mõtlevad, tekib tõeline armastus. Mõlemad kingivad ennast teisele ja see on midagi, mis on inimeste jaoks alati ilus ja atraktiivne.
Elame ajal, mil inimeseksolemise kesksed kategooriad, põhimõisted on sügavalt moonutatud. Arusaamine kõige elementaarsematest asjadest, nagu perekond, abielu, armastus – kõik see on läinud nihkesse. Peame minema tagasi lätete juurde, Pühakirja juurde, ja vaatama, kuidas elada hüvelist elu.
Meie rahvas pole tahtnud seda sammu astuda, 2/3 on vastu, võib-olla isegi rohkem.
Kuivõrd mõjutab Piibel teie tulevikuprognoose meie rahva moraalse käekäigu osas?
Väga palju mõjutab. Ma ei usu, et ühelgi rahval on helget tulevikku, ilma et ta austaks Jumala poolt kehtestatud seadusi – loomuseadusi. See võib kellelegi meeldida või mitte, aga fakt on, et Jumal õnnistab rahvast, kes peab kinni tema seadustest. Jumal armastab kõiki, aga omalt poolt ootab Ta, et inimesed sirutavad Tema poole käe ning austavad ja kuulavad Teda.
Maailma ajalukku vaadates oleme palju kordi näinud, et rahvad ja riigid, kes ei austa Jumala seadusi, liiguvad oma lõpu poole. See on meie jaoks väga tõsine probleem, kui astume samme, et institutsionaliseerida eluvorme, mis on tugevalt vastuolus loomuseaduse ja Piibliga.
Ülekantud tähenduses on see nagu rahvuslik patt, millega kaasneb ka karistus. Niisama lihtsalt pole, et teed, mis tahad ja midagi ei juhtu. Samas ma arvan, et kooseluseaduse vastuvõtmine ja seeläbi homosuhetele riikliku tunnustuse andmine pole meie rahva patt. Usun, et ka Jumal näeb seda. Meie rahvas pole tahtnud seda sammu astuda, 2/3 on vastu, võib-olla isegi rohkem. Me pole lihtsalt südames olnud vastu, vaid oleme ka oma põhimõtete kaitseks välja astunud. See patt kisendab taeva poole ja karistus või viha sellise patu eest ei peaks tulema meie rahva peale. See on selgelt nende 40 saadiku otsus, nende otsus, kes hoidusid hääletamisest ning meedia ja huvigruppide töö, kes seda seadust on läbi surunud.
Kuivõrd te SAPTK-i juhina tajute, et rahva enamus selles konkreetses küsimuses on teie poolel?
Väga hästi tajun. See, kui tohutult palju inimesed meid on toetanud hea sõnaga, palvetega, osalusega meie ettevõtmistes või annetustega, on väga liigutav ja räägib selget keelt sellest, mida meie rahvas tegelikult tahaks näha meie ühiskonnas toimuvat. Väga-väga paljud inimesed on tundnud end tõsiselt puudutatuna sellest, mis meil toimub. Solvatuna, riivatuna.
Suvisel ringreisil nägime, et tohutult paljud inimesed palvetavad meie liikumise, just nagu ka meie rahva ja riigi tuleviku eest. See on asi, mida me ei näe ajalehtedes, sellest meedia ei räägi. Jah, on olemas üks teine Eesti, mida me üldse ei näe, kui me ise sellega kontakti ei otsi. Huvitav, et meedia loob moonutatud pildi sellest, mis on Eesti – säravad tulukesed, uued kaubanduskeskused, peod, tohutu glamuur – aga see, et on kümned või sajad tuhanded, kes iga päev palvetavad meie maa ja rahva tuleviku pärast, kes valutavad südant selle pärast, mis toimub, seda nagu ei olekski olemas. Aga kui me läheme ja otsime kokkupuudet nende inimestega, nad tulevad välja, räägivad ja see on väga liigutav.
Praegugi on kümned tuhanded inimesed palvetanud meie püüdluste pärast seista ühiskonnas kristlike põhimõtete eest. Ma olen täiesti veendunud, et see on andnud palju jõudu, eriti rasketel hetkedel. See maine jõud ja ebamaine jõud, mis on meie vastu pööratud, on kolossaalne ning ma olen täiesti kindel, et paljude inimeste palved on abiks. See pole maine, vaid vaimne võitlus – kogu maailma ajalugu on vaimne võitlus. Ka meie peame otsustama, milliste vaimude poolele me end seame, milliste vaimude teenistusse me end anname. Sellepärast on palvel oluline jõud.
Paljusid kristlasi on pingelised ajad oluliselt aktiviseerinud, kas või sotsiaalmeedias.
On küll, jah. See on äärmiselt oluline, et inimesed on astunud välja oma tõekspidamiste kaitseks. Väga paljud kristlased on seda tõesti teinud. Neile kuulub minu suur tänu ja lugupidamine. Ka väga paljud pastorid, kirikuõpetajad on teinud tavatult julgeid samme. Ma tahaks neid südamest tänada. See on minu jaoks väga liigutav kogemus, et kristlased ärkavad. Seda on väga rõõmustav näha, kui kristlased ei häbene oma tõekspidamisi ja ei karda nende eest seista – see on üks olulisemaid asju üldse.
Oleme kutsutud maailma valguseks, aga me ei saa seda olla, kui me ei julge seista selle eest, mida peame õigeks. Seejuures on tohutult ilus, kui inimeste vahel tekib ühtsustunne kõige sügavamal tasandil. Kui tihti me oleme näinud seda, et luterlased, baptistid, katoliiklased, nelipühilased, metodistid, õigeusklikud – kõik on nagu vennad! Samamoodi eestlased, venelased ja ukrainlased. Siin näeme, et tõde ja sellest lähtuvad väärtused ühendavad inimesi palju sügavamalt kui mistahes poliitiline manipulatsioon. Retsept tõeliseks ühtsuseks on kogu aeg olemas olnud. Kuidas saavutada ühtsust eestlaste ja venelaste vahel? See ongi läbi austuse tõeliste väärtuste vastu, läbi ühise püüdluse korraldada ühiskondlik elu vastavalt neile ajatutele tõdedele.
Ütlesite eile [9.10.2014] „Aktuaalses kaameras", et SAPTK-il pole erihuvi kooseluseadusega tegeleda, aga teid kisti võitlusesse. Kui kujutame hetkeks, et see seaduseelnõu oleks olemata – millega SAPTK tegeleks?
Me tahame seista kõlbeliselt terve ühiskonna eest, mis austab Jumala loomuseadusi.
Fakt on, et meie ühiskond on kõlbelises kriisis ja allakäiguteel. Siin pole vaja muud kui lahtiste silmadega ringi käia. Vaatame näiteks, kui palju on abielulahutusi, vanemate hooleta jäänud või vaesuses elavaid lapsi, perevägivalda, juhusuhteid, abielurikkumisi, suguhaigusi, alkoholismi, narkomaaniat, laenuorjust, aborte, hasartmängurlust, koolikiusamist... Võiks veel pikalt jätkata. Pole puudust asjadest, millega tegeleda. 
Me tahame seista selle eest, et taastada kõlbeliselt terve ühiskond, mis austab loomuseadusi, Jumala seadusi, ja on vaimselt terve. Kooseluseadusega oleme tegelenud, sest paraku toimub praegu just siin kõige agressiivsem rünnak meie kultuuri alusväärtuste vastu. Ma ei tea, et keegi töötaks järjepidevalt, et mõnda teist kõlbelist probleemi praegu süvendada – nt selle nimel, et abielurikkumisele ühiskondlikku tunnustust anda, nagu see oleks igati moraalne. See on see koht, kus meie kõige kallimaid ideaale rünnatakse, tahtes olemuslikult ümber määratleda, mida abielu ja perekond endast üleüldse kujutavad, segades ära selle, mida suurem osa ühiskonnast peab pühaks, sellega, mida peetakse sügavalt paheliseks.
Näiteks on planeerimisel ka uus lastekaitseseadus, kus on väga tõsised probleemid. Võtsime sõna, aga meedia ei pannud seda eriti tähele. Koostasime põhjaliku analüüsi seaduse eelnõust ja saatsime selle justiits- ja sotsiaalministeeriumile, samuti riigikogule. Mõningaid punkte isegi arvestati, aga enamik heideti kergekäeliselt kõrvale.
Eks me püüame muudel rinnetel võidelda ja usun, et tulevikus saame seda tunduvalt rohkem teha. Meie suutlikkus on aga otseselt seotud sellega, kui palju inimesed meid usaldavad ja toetavad. Pean rõhutama, et me ei saa rahalist toetust riigi või Euroopa Liidu käest, mistõttu sõltub see, kui palju me saame teha, otseselt inimeste rahalisest toetusest. Mida rohkem on rahalisi võimalusi, seda rohkem saame inimesi palgata – ja mida rohkem saame inimesi palgata, seda rohkem saame ära teha.
Kui te saaksite inimestes enda ümber muuta ühte kvaliteeti, mis see oleks?
Kui ma pean ütlema ühe asja, siis ilmselgelt on kõige olulisem armastus. Selle eest oleme kristlastena kutsutud seisma – armastuse käsk on meile antud kõrgeima käsuna. Tõsine probleem on aga see, et meie ühiskonnas on läinud armastuse mõiste kaotsi ja inimesed sageli enam ei teagi, mida see üldse tähendab. Paljud on samastanud armastuse „armatsemise" või „armumisega". Tahaksin näha, et inimesed ei elaks niivõrd iseendale, vaid kingiksid end teineteisele, teeniks teineteist, pühendaks end oma abikaasale, lastele, ühiskonnale – see on tee inimliku ühiskonna poole.
Kristlastele on armastuse käsk antud kõrgeima käsuna.
Konkreetsemalt meie võitlusest rääkides tahaksin näha rohkem väärikust. Meie töös on kõige raskem näha vastaspoolelt pidevalt pahatahtlikkust, alatut petmist, manipuleerimist, valetamist, vassimist ja kõike, mis pole ühitatav väärikuse ideaaliga. Seisa, mille eest sa seisad, aga tee seda väärikalt ja ausalt – siis ma austan Sind. Tahaksin ka meie poolel näha rohkem väärikust, mitte ebakultuurset käitumist ja sõimu.
Ka julgust tahaksin näha oluliselt rohkem, eriti meeste puhul – hirmu ja ükskõiksuse ületamist, julgust seista oma tõekspidamiste eest. Sageli räägivad inimesed oma seisukohtadest kohvitassi taga vaikse häälega, aga hetkel, mil on vaja avalikult nendesamade tõekspidamiste kaitseks välja astuda, ei julgeta seda teha. Siin on koht, kus igaüks peab nägema, et sellisel moel käitudes ei saa meil olla lootust elada kristlikus ühiskonnas – neid, kes ei julge oma tõekspidamiste eest seista, ei peagi tõsiselt võtma. Kristlastena tuleb endale pidevalt meelde tuletada, mida tähendab armastus, mida väärikus ja kuidas elada nii, et sel õhtul, mil silmad kinni paneme, saaks öelda, et oleme elanud väärikalt kristlastena.
Me kõik peame iga päev mõtlema sellele, mida me oleme kutsutud tegema. Et elada võimalikult kooskõlas Kristuse eeskujuga ja pühenduda mitte sellele, mis tundub põnev või ihaldusväärne, vaid sellele, mida on õige teha. Mitte mingil tingimusel ei tohi seada seda, mida teised meist mõtlevad, kõrgemale tõest – see on kristlase kreedo. Peame silmad alati hoidma sellel, mis on ilus, tõene, hea, ja sellele järgnema, panemata tähele, mida meist arvatakse. See on tee, mida oleme kutsutud käima. Usun kindlalt, et väärikas elu ei saa kunagi olla kerge elu. Siin seisame kõik elu põhilise valiku ees.