02/2015 
Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus
Oli kord mees nimega Nasreddin Hodža, kelle nime võib ka kirjutada pisut teisiti, kuid araabia keeles ikkagi Nasr-el-Din, mis tähendab usuabistajat. Ta elas XIII, XIV või XV sajandil ja on maetud (kui ta nüüd üldse oli olnud elus inimene ja mitte ainult legend) praeguse Türgi väikelinnas Aksehir'is. Lähis-Idas on ta tänini populaarne kuju, olles ajalukku läinud suure humoristina (vastupidi prantsuse pilkeajakirjale heatahtliku humoristina), elukutselt aga islamiusu kuulutaja, kes jagas kord rahvale elutarkusi, kord lollitas neid ega häbenenud ka iseennast naerualuseks teha.
Tolerantne väärtustab mitte seda, mis inimesi lahutab, vaid seda, mis neid ühendab.
No-nii, ühel reedesel päeval (mis on muhameedlastel pühapäevaks) läinud Nasreddin Hodža pühakoja kantslisse rahvale jutlust ütlema. Küsinud kõigepealt, kas rahvas teab, millest ta mõtleb kõnelda. Ei, sellest polnud kogunejatel aimugi. Selle peale pahvatas imaam: – Noh, kui te midagi ei tea, milleks siis teiega vaeva näha?
Järgmine nädal on uus reede ja Hodža asub taas kõnetooli. – Noh, ustavad, kas te ka teate, millest mõtlen rääkida? Seekord saab ta jaatava vastuse. Selle peale kostab Hodža: – Noh, kui te juba teate, pole mul mõtet aega viita. Ja lähebki ära.
Saabub kolmas reede ja nüüd on kogunejad otsustanud õpetajat üle kavaldada. Vastavad küsimusele: – Mõned teavad, teised mitte. Õpetaja noogutab rahulolevalt ja soovitab: – Eks siis need, kes teavad, rääkigu nendele, kes ei tea.
Jah, eks ole usuõpetuses olukord tänapäeval sama, mis pool tuhat aastat tagasi: mõned on usuasjus tugevad ja mõistavad, teised mitte, kusjuures ühed võiksid teistele vajaduse ja soovi korral appi tulla. Aga siis tavatsevad leiged endid välja vabandada seletusega, et usk on isiklik asi.
Kui Nasreddin Hodža elutöö lõpule jõudis, maeti ta oma armsa kodulinna kalmistule. Kui on raskusi teda õigesse sajandisse paigutada, on veel raskem ütelda, millal märgistati esmakordselt tema kalm nimeplaadi, hauakivi või monumendiga. Tänapäeval on tema hauakünka ees korralik raudvärav. Vajutad lingi alla, aga värav ei avane, see on lukustatud. Mis aga lahti on, on kogu tara ise, õigemini see puudub hoopiski ja nagu rahvas teab rääkida, seal pole aeda ümber olnudki. Lahtine plats lukustatud väravaga, jällegi üks naljamehe vempusid.
Tõepoolest, kaugused lahutavad, aga taevakaar ühendab.
Aga kui seda võtta tõsiselt, asjaosalise tahteavaldusena? Mis on siis sõnum? Kuulutaja vastaks kas või järgmiste variantidega:
* Otsi Jumalat tões ja vaimus, ära anna alla!
* Ära astu Jumala ette eelarvamustega, vaid alandliku meelega!
* Jumal on sinu jaoks ikka olemas, aga ära tema nime asjatult suhu võta!
Kui ma 1967. aastal läksin oma arheoloogist vennaga kaheks kuuks Türgimaale tööle, ostsin enda harimiseks kaasa sobivat kirjandust, kusjuures üheks raamatuks oli taskuformaadis Koraan.
Seda lugedes meenus mulle, kuidas õpetaja paneb koolis vahel lapsi õppetükki oma sõnadega ümber jutustama. Sellest peab selguma, kas jüts on loetust õigesti aru saanud. Koraanis paistab iga teine jutt olevat Piiblist võetud ja ümber jutustatud, vahel on kontekst sama, vahel mitte. Loed neid värsse kümneid, loed sadu, aga varsti lõpeb jaks otsa, ja tuhandeteni ei jõudnud ma kunagi. Tundsin puudust kõikehõlmavast seosest ja oleksin tahtnud Koraani autorile soovitada üht head toimetajat. Tunnen siiski head meelt sellest, et prohveti õpetus ei ole kaugeltki nii julm ja jõhker, milleks tema radikaalsemad jüngrid katsuvad seda moondada. Lugemine on aga alati kasulik, sest nii me harime endid ja omandame teadmisi, mille põhjal teha häid valikuid.
Mis mulle kokkuvõttes pihku jäi, on järgmised mõtted. Kui islam taotleb olla salliv, kuid tema jüngrid, kes tahavad märtrina paradiisi, ei halasta teel sinna kellegi, ka mitte oma kaaslaste peale, siis ma ei näe muud seletust, kui et islami õpetajad on oma kutsumusest valesti aru saanud. Aga kui islam ei taotlegi sallivust, siis on kogu usundiga midagi korrast ära. Tolerantne väärtustab mitte seda, mis inimesi lahutab, vaid seda, mis neid ühendab.
Aastaid tagas esitas Eesti Välisministeerium, kes ootas külla Türgi valitsuse delegatsiooni, mulle koostöövaimus tellimuse: leidku ma sobiv tsitaat, mida asetada NATO-konteksti. Mulle meenus, et olen lugenud, kuidas rändurile toob taevakaar tema kodukoha otsekui lähemale. Asusin läbi lappama oma türgi raamatuid.
„Kord oli Nasreddin Hodža rännakul kaugele võõrale maale. Kui ta pimeduse laskudes seadis ennast puhkama, vaatas ta üles taeva poole. Imestas, et tähistaevas on täpselt seesama kui tema kodumaal. Ta tundis tähed nimepidi ära – ja pidi endalt küsima, kas ta oli üldse jätnud kodu seljataha või mitte."
*
Ülestunnistus: Soovitud lugu ma ei leidnud, vaid tegin ise, bona fide, mis mul tarvis läks. Olgu öeldud, et härradest keegi ei märganud midagi, vaid noogutasid mõtlikult nagu tuntud loole... Tõepoolest, kaugused lahutavad, aga taevakaar ühendab. Meie kõik elame sama taeva all ja äratuntavana on see meile ühtmoodi armas.
Epiloog: Läbirääkimised kulgesid sujuvalt ja Türgi toetas Eesti taotlust, saada NATO liikmeks.