06/2017 
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Samal päeval, kui Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudengid kaitsevad oma lõputöid, saan kokku EKB Liidu endise presidendi Meego Remmeliga, kes hetkel töötab rahvusvahelise õppejõu, 3D koguduse juhatuse liikme ning Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendina. Räägime temaga teemal, mis viis teda maikuus Washington DC-sse, esindamaks Eestit ja siinseid kristlasi. World Summit in Defence of Persecuted Christians oli tippkohtumise pealkiri, ehk teisisõnu, ülemaailmne kogunemine tagakiusatud kristlaste kaitseks.
Sellel tippkohtumisel oli 650 inimest esindamas 130 riiki, kes olid kutse järgi kas „persecuted” (tagakiusatud) või „advocate” (heakskõnelejad)? Sina olid vist pigem see viimane?
Jah, aga kui küsiti, kuidas meil Eestis elu on, siis lõin silmad piinlikkustundest maha. Meil on ikka ülim rahu võrreldes teistega. Samas olen selle teemaga kokku puutunud ka varasemalt, olles olnud Evangeelse Alliansi peasekretär. Allianss on selle teemaga tegelenud aastakümneid ja tal on ÜRO juures vaatlejastaatus inimõiguste teemal. Aga selline kogunemine nagu Washingtonis oli kindlasti midagi erakordset.
Tasus ära?
Kindlasti. Ma küll ei tea, kuidas on võimalik nii paljudele inimestele välja ajada lennupileteid ja hotellitubasid. Loodud oli isegi äpp (programm nutitelefonis). See võrgustas kokkusaanud inimesi omavahel ja aitas infot vahetada. Kohal olid USA asepresident Mike Pence, Moskva Õigeusu Kiriku metropoliit Illarion, mitmed vaimulikud juhid Lähis-Idast. Osavõtjatest oli suurem osakaal küll evangelikaalidel, aga esindatus oli väga lai. Oluline on, mida metropoliit Illarion ütles oma ettekandes väga selgelt – kui kiusatakse taga kedagi, siis ei ole vahet, mis konfessioonist ta on.
Nägid sa seal oma vanu sõpru? Said sa endale uusi sõpru?
Jah, ikka. (Naerab.)
Tagasi oled tulnud suurema teadlikkustunde ja südamevaluga?
Pigem ütleks, et vastutustundega. (Muutub tõsiseks.) Kuna olin seal ainuke eestlane, mõjus see kuidagi uuesti vastutavakstegevana. Tulin tagasi teadmisega, et minu ülesandeks on seista teiste eest, olla eestpalvetajaks ja -kõnelejaks.
Eesti Kirikute Nõukoguna saame 16. juunil kokku Vabariigi presidendiga ja minu ülesanne on käsitleda kristlaste tagakiusu temaatikat. Oma sõnumiga jõuame ka riigikogu liikmete ette. Novembris tuleb Euroopa Liidus usuvabaduskonverents, kus mul tuleb ettekanne pidada.
Kui kohtud presidendiga, mida sa ütled talle, kui ta peaks väitma, et usk ja uskumine ongi probleem? Ilmalik riik on turvaline lahendus – on ta väitnud kahel korral.
Ma ei kommenteeriks sellist oletust, kuidas ta midagi öelda võib. Eesti Põhiseadus ütleb, et ükski usk ei tohi domineerida teiste üle. Me palume tal meeles pidada seda, et me ei räägi komberuumist, vaid ka riigiterritooriumist, kus on lubamatu kristlasi marginaliseerida. Tema häälel ja sõnal on kaalu seda enam, et Eestist on saamas eesistujariik Euroopa Liidus.
Leidsin tagakiusatute kohta sellise definitsiooni: „Nemad, kes on kaotanud inimeste vaenulikkuse tõttu oma elud enneaegselt, olles olnud oma usu tunnistajad”.
Selline oleks kõige ekstreemsem definitsioon. Tagakius võib olla ka vabaduse kaotus või varaline kaotus. Näiteks nn stani-riikides Kesk-Aasias. Seal on nii, et kui su kodunt leitakse rohkem kui üks Piibel, siis see konfiskeeritakse. Kui leitakse uuesti mõni Piibel, siis trahvitakse. 
Seda leidub ka meile lähemate naabrite seas. Valgevenes on sisuliselt koguduste rajamine võimatuks tehtud ja Venemaal on alates eelmise aasta juulist usuvabadus ära võetud, näiteks adventistide tegevusvabaduse osas.
Kas võiks öelda, et tagakiusu põhjustavad kurjus ja rumalus?
Tagakius võib tulla ilmalikus võtmes. Kui riigivõim on totalitaarne ja ei tohi teisiti mõelda. Need on Teekäija lugeja jaoks tuttavad ajad. Samuti usuenamusgruppide poolt. Nii toimub näiteks 80% tagakiusust islamistlikel aladel. Või siis ühiskonna ühe poliitilise poole eelistatuse tõttu, kus kristlased on marginaliseeritud ja nende seisukohti nimetatakse vihakõneks. Ma ei tea, kuivõrd kurjus ise tagakiusu põhjustab, aga kindlasti kasutab Kuri tagakiusu oma huvides ära.
Meile tuntud Lootuse Festivali eestvedaja Viktor Hamm oli samuti sellel kogunemisel. Ta olevat öelnud, et kristlased oleks pidanud sel teemal võtma vastutust juba aastaid tagasi.
Jah, Hamm oli kogunemisel plenaariumi juht ja võimalik, et ta ütles seda. Ma usun, et eestlased on pidanud juba võtma vastutust. Varasem peaminister Andrus Ansip kinnitas juba enne suure pagulaskriisi algust kirikute esindajatega kohtudes, et tema seisab omalt poolt usuvabaduse eest. Samas on meediaühiskonnas toimunud 10 aasta jooksul vägagi palju muudatusi ja täna võib rohkem ära teha.
Ma julgeks väita, et 3D koguduses on olnud üsna palju tagakiusu. Küllaltki palju on juhtumeid, kus noored, saades usklikuks, kogevad oma perekondade hukkamõistu. Sinu sõnul võtab noore usuletulekuga harjumine vanematel vähemalt aasta aega?
Jah, seda on olnud väga palju. (Muutub eriti tõsiseks.) Minu põlvkonnal tuleks tuhka pähe raputada. Oleme kasvanud üles nõukogude ajal ja vaadanud „Kevadest” Julk-Jüri või siis „Viimset Reliikviat” ning sellest on tekkinud enesesäilitamise mõttes sõnum: ära mine kirikusse! Sellist mõttelaadi on põhjustanud ka pedofiiliajuhtumid katoliku kirikus.
Vanemad armastavad oma lapsi ja 3D koguduse puhul võivad nad mõelda, et ei taha lasta neid kuhugi nurgatagusesse paika, kus ei ole isegi kirikuhoonet. Kui laps saab usklikuks, tahavad nad teda sellest välja tuua. See on keeruline teema ja reaktsioone on seinast-seina. Vanematel on vaja reaalset kokkupuutepunkti ja suhtumised võivad siiski muutuda.
Mida saame tagakiusu puhul kristlastena ära teha?
Ma võtaksin vastuse konverentsi läkitusest. Esiteks, inimeste ja olukordade eest palvetamine. Teiseks, heakskõnelemine ja asjadest rääkimine. Kolmandaks, kogudustena sellest teemast pideva ülevaate andmine. Neljandaks, annetamine organisatsioonidele, kes sellega tegelevad. Viiendaks, rahualgatuslikest liikumistest osavõtmine. Kuuendaks, inimõiguste temaatika päevakorral hoidmine. Ja viimaks, teiste sildistamise asemel hoopis evangeeliumi kuulutamise fookuses hoidmine.
Kas me ei peaks Piibli järgi lihtsalt rõõmsad olema, kui kannatame?
Mäletan, kui olin 1985. aastal Kesk-Venemaal sõjaväes aega teenimas ning jagasin oma usku ja evangeeliumi. See oli enne perestroikat ja kui Gorbatšov alkoholivastase propagandaga alustas. Jäin kuulutustööga vahele. Mäletan, et olin sõjaväe käimla ja aia vahel ning, tõstes silmad üles taeva poole, ütlesin Jumalale, mida tunnen. Sel hetkel täitis ta mind rõõmuga! See on üleloomulik rõõm. Me ei näe ka Jeesust Ketsemani aias ja risti peal rõõmustamas, ammugi veel teiste üle naermas.
Meid on kutsutud tegema teistele seda, mida me tahame, et tehtaks meile. Seepärast seisame ka teiste õiguste eest.
Sulle on olnud eeskujuks isa, et elada välja oma usku?
Täiega! KGB andis ülikoolile korralduse isa arstiteaduskonnast välja visata, sest ta kuulutas mitmel pool evangeeliumi. Mind pani see üsna varakult mõistma, mis võib usklikuks olemisega kaasneda. Samas mäletan, et mind valmistati lapsena selleks ette. Kui minult tuldi küsima, kas tahan saada oktoobrilapseks, teadsin vastu küsida, kas see on vabatahtlik või sunniviisiline? Kui vastati „vabatahtlik”, oli minu järgmiseks küsimuseks, aga miks te mind siis sunnite? Õppisin väljendama oma usku ja võitlema selle eest. Jah, isa on olnud mulle oma looga eeskujuks.
Oled sa valmis kuulutama usku seal, kuhu iganes Jumal sind juhatab, isegi kui see tähendab tagakiusu?
Probleeme oleks sellega küll, aga valmidus on olemas. Lisaks evangeeliumi kuulutamisele saan rääkida ja seista ka teiste eest. Õpetades saan reisida ja olla saadik ka Eestile. Olen valmis! (Rõõmsameelselt.)