01/2019 
Eenok Palm, Haapsalu baptistikoguduse pastor
2017. aasta haldusreformi järel on Eestimaal üksjagu keeruline olukord. Viisteist maakonda jäid alles, aga maavalitsused kaotati ära. Viimaste ülesanded jaotati laiali nii, et osa läks ministeeriumidele ja osa omavalitsustele (neid jäi varasemast 213-st järele 79). Kohalike omavalitsuste pädevust ületavate teemade kooskõlastamisel vajatakse mõlema poole osalust, aga seejuures on mõistlik ka kohalike asutuste (sealhulgas koguduste) kaasamine. Koguduste jaoks on olulised küsimused: kas ja kui palju ja kellega teha koostööd?
2018. aasta teises pooles toimusid maakondade keskustes arutelud kahe arengukava üle. Need olid „Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030“, mis kuulub sotsiaalministeeriumi, ja „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“, mis kuulub siseministeeriumi haldusalasse.
Haapsalus 11. detsembril toimunud kohtumine oli järjekorras üheteistkümnes. Kutse peal oli lugeda: „Sotsiaalministeerium ja siseministeerium on alustanud järgmiseks kümnendiks uute rahvastiku tervise ja siseturvalisuse arengukavade ja nende rakendusprogrammide koostamist. Muutes inimeste elukeskkonna tervist toetavamaks ja turvalisemaks ning vähendades riskikäitumist, aitame kaasa Eesti inimeste heaolule, kogukondade tugevdamisele ning laiemalt riigi arengule ja püsimisele. Inimeste tervise ja turvalisuse edendamisel on väga oluline roll kohalikul omavalitsusel ja kogukondadel. Seetõttu on vajalik nii rahvastiku tervise kui turvalisuse üleriigiliste eesmärkide seadmisel arvestada kohaliku tasandi poolte ootuste ja arvamustega.“
Koguduste jaoks on olulised küsimused: kas ja kui palju ja kellega teha koostööd?
Sihtrühmana oli loetletud: Läänemaa turvalisuse nõukogu, maakonna tervisenõukogu/komisjon, teised maakonnas rahvatervise ja siseturvalisusega seotud huvirühmad ja aktiivsemate kodanikuühenduste esindajad, linnade ja valdade juhid, MARO juhtkond. Selgituseks: MARO on maakonna arengu organisatsioon.
Tegelikkus oli selline, et lisaks politsei, tervishoiu- ja haridusasutuste ning linnavalitsuse töötajatele olid kohal seitsme kristliku koguduse esindajad. Esindatud olid õigeusu ja luteri kirik, adventkogudus ja kaks baptistikogudust. Kõik kokku u 30 inimest.
Ministeeriumide esindajad tutvustasid arengukavasid ja seejärel toimus töö kolmes rühmas. Iga rühma esindaja esitas kokkuvõtte kolmest kõige olulisemast probleemist, mis nende arengukavade raames vajaksid lahendamist. Ministeeriumide esindajad lubasid teha üleriigilise kokkuvõtte ja neid ettepanekuid arengukavade koostamisel arvestada.
Arutelu lõpus oli kogudustele pühendatud osa, kus koguduste esindajad tutvustasid lühidalt oma tööd. Selles oli üks tellitud teema: ülevaade kogukonnale suunatud tegevustest. Üsna huvitav oli kuulda kogukonda puudutavast mitmekesisest tegevusest: laste- ja noortetöö (eripalgelised laagrid), muusikatöö, perekondlike sündmuste (sünd, sünnipäevad, laulatused, matused) tähistamine, hingehoid.
Päeva viimane osa oli koguduste esindaja valimine maakonna turvalisuse nõukogusse. Läänemaa kogudusi esindab EELK piiskop, Haapsalu Püha Johannese Koguduse õpetaja Tiit Salumäe.
Kokkuvõtteks tahan öelda kahte asja. Esiteks, arutelu oli asjalik ja esiletoodud probleemid tõsised. Aga kui ei räägita peamisest – inimese patust rikutud loomusest ja selle muutmise võimalustest –, on see võrreldav katsega parandada paiset silitamisega. Elukogemus näitab, et enamasti see ei õnnestu.
Teine teema on koguduse koostöö ilmalike asutustega. Piibel ütleb meile: „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega!“ (2Kr 6:14). Iga kogudus peab enda jaoks Jumala abiga selgeks saama piirid, kust alates lähevad kontaktid kohalike omavalitsustega üle koostööks ning missugune koostöö on võimalik. Kas ei ole mitte nii, et parim viis, millega kohalik kogudus saab kogukonda mõjutada, on Jumala poolt muudetud elud. Nii et inimeste riskikäitumine asendub heade tegudega.
„Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:7).