Märts 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu president
Sergii Bilokin on elanud Eestis viis aastat. Ta tuli siia Kiievist. Ta on lõpetanud Muusikaakadeemia dirigeerimise ja koorilaulu alal, aga omab ka majanduslikku ja kõrgemat vaimulikku haridust. Sergii töötab kaasa Tallinna Vene Betaania koguduses, igapäevast leiba teenib Rahvusmeeskooris.
Uudised Vene vägede sissetungist Ukrainasse tabasid Sergiid Peterburis. Seal viibis ta Lootuse festivali korraldusmeeskonna liikmena. Suurüritus pidi toimuma 9.–10. juulil.
Eelmisel õhtul kuulis ta televiisorist Venemaa president Putini halvustavat kõnet Ukraina kohta. Leninist, kes selle riigi olevat välja mõelnud, ja natsionalistidest, kes seda juhivad. Samas lubas ta tunnustada juba varem okupeeritud piirkondi iseseisvate riikidena ja anda neile sõjalist abi. Sel hetkel oli Sergiile selge, et algab midagi väga koledat.
Ja vastab: „Niikaua, kui jätkame üksteise eest muretsemist, palvetamist ja hoolimist.“
Hommikul helistas meeskonnaliikmest Ukraina vend ja palus tal internetti minna – sõda oli alanud. Vene vendadega kontoris kohtudes valitses ruumis vaikus. Vaid üks tuli Sergii juurde rääkima. Kõik tundsid end ebamugavalt.
Õhtul sõitis Sergii Tallinna. Teel bussijaama sai ta aru, et teda jälitatakse. Enne piiriületust dokumente kontrollides teatas ametnik: „Me ei ole teie üle siin rõõmsad.“ Sergii mõistis, et Venemaale tal pole enam kaua asja.
Ukrainas toimuv puudutab Sergii ja Nadiia perekonda väga isiklikult. Sergii ema elab Odessa lähedal. Naise vanemad keeldusid Ukrainast lahkumast. Isa läks rahvuskaarti. Sugulased elavad humanitaarkatastroofi keskmes – Mariupolis. Viimati, kui nendega ühenduses oldi, teatasid nad, et elavad korrusmaja keldris. Nad palvetavad, et sajaks lund, et joogivett sulatada.
8. märtsil läkitati Ukrainasse humanitaarabiveos, mille panid Sergii ja Ukraina EKB Liidu juhtide tellimusel kokku meie Liidu Sõbralt Sõbrale organisatsiooni kriisimeeskond ja vabatahtlikud. Meie esimeseks Ukraina abistamise toetuseks kogunes annetusi 28 000 eurot. Järgmisel hommikul, 10. märtsil, peale koorma kohalejõudmist, pommitati ka Lutski linna.
Sergii sõitis rekka järel oma väikebussiga kaasa, sest vahetult olid nad saanud naise vennalt teate, et nende linna pommitatakse. Malin asub 65 km kaugusel Kiievist ja 40 km kaugusel Tšernobõlist. Pere ise pääses, kuid nende kodumaja hävis pommitamisest tekkinud tulekahjus. Poolasse põgenemiseks muud võimalust ei olnud, kui maksti 200 dollarit inimese kohta.
Hiiglaslikest Poola põgenikekeskustest (nagu Saku suurhall) rääkides ei suuda Sergii ka nüüd pisaraid tagasi hoida. Ema rinnaga beebit toitmas, kaks suuremat last nende juures kükitamas ja emast kinni hoidmas. Selliseid naisi on seal tuhandeid. Enamus neist ei tea, kuhu minna ja kust varjupaika otsida. Mehed on kaugel eemal ‒ Ukrainat kaitsmas.
Uudistes sageli näidatud Kiievi eeslinnas asub Irpini Piibli Kogudus. Üle purustatud silla aitasid Irpinist põgenevaid inimesi ka koguduse vabatahtlikud. Üks neist, 28-aastane koguduse diakon, sai kuulitabamuse selga. Laps, keda ta süles kandis, jäi ellu. Sergii näitas mulle fotosid selle venna matustest, kus noor naine kirstu kõrval seisab.
Kogudus oli rahuajal üks kiiremini kasvavaid Ukraina baptistikogudusi. Kirik avati alles möödunud aastal. Nädala sees oli saal avatud sportimiseks noortele. Pühapäeviti tuldi jumalateenistusele. Kohalik pastor ütleb, et Vene väed ei pääse edasi, sest nende kirik on seal ja nad palvetavad. Praegugi annavad nad umbes 150-le kodu kaotanule öömaja ja toitu ning aitavad linnast evakueeruda. Ka inimesed väljastpoolt kogudust toetavad neid – hiljuti tõi keegi 400 liitrit diislikütust. See on defitsiit.
Suur osa liikmeist on hajali nagu Jeruusalemma kogudus. Pühapäevasel teenistusel Zoomis osalevad inimesed kõikjalt. Pastor Romaniuk küsib ühes oma postituses: „Kas me võime end veel koguduseks kutsuda?“ Vastus on lihtne: „Me oleme kogudus.“ Samuti küsib ta: „Kui kaua me nii suudame jätkata?“ Ja vastab: „Niikaua, kui jätkame üksteise eest muretsemist, palvetamist ja hoolimist. Niikaua, kuni saame naasta Irpinisse. Niikaua, kuni keegi leiab oma uues kodukohas evangeelse koguduse.“