Detsember 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees
2022. aastal sai austerlane Anton Zeilinger (77) Nobeli füüsikapreemia. Ta on üks neist, kes tõestas eksperimentaalselt, et kvantfüüsika rajaneb juhusel. Kui aga seal valitseb juhus, kas siis universumil polegi mingit plaani? Kuidas on see ühildatav kristliku usuga Loojast Jumalast?
Kvantide maailm kubiseb tähelepanuväärsetest nähtustest ja on jätkuvalt paljudele uurijatele väljakutseks. Inimliku kujutlusvõime ületab näiteks, et osakesed võivad samaaegselt eksisteerida nii korpuskulaarses kui lainelises seisundis või võnkuda samaaegselt nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Paratamatult jõutakse seal loodusteaduste ja teoloogia piirimaadele, kus on puhkenud konfliktid, kui mõlemad pooled on ületanud oma kompetentsuse piire. Zeilinger ei näe teaduses põhjust transtsendentsust välistada. „Kui keegi ütleb, et ta ei vaja Jumalat, kuna on avastanud Suure Paugu, siis on tal väga naiivne pilt Jumalast.“
„Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke.“
Zeilinger küsib, miks need, kes väidavad, et evolutsioon seletab jäägitult kõike, ei pane tähele, et evolutsioonis nii olulist rolli mängivat juhust ennast pole keegi suutnud seletada? Seetõttu ei saavat ka tema Jumala sekkumist välistada. Samas on ta kriitiline nende suhtes, kes usuvad, et kvantfüüsika alusel on võimalik Jumala olemasolu tõestada. Siis poleks palvetamine enam usu, vaid „kalkulatsiooni“ küsimus. Usk on isiklik otsus. „Jumal ei saa olla tõestatav, aga ta ei saa olla ka tõestamatu,“ ütleb Zeilinger.
Loodusteadus peab möönma, et on asju, mida pole võimalik vaadelda ega mõõta, mis asuvad väljaspool seletatavust. „Minu elus pole olnud ühtki Jumalata hetke,“ ütleb ta. „Jumalat võib kogeda, aga selle üle ei peaks palju kõnelema.“
Küllap vajame nii üht kui teist, nii kogemusi kui nende tõlgendusi. Loodan, et Zeilingeri mõtted on meid ka viimases osas edasi aidanud.