Jaanuar 2023 02 usklikkus
Laur Lilleoja, sotsioloog

Novembri alguses avalikustati 2021. aasta rahvaloenduse andmed, mis puudutavad eestimaalaste usulist identiteeti. Järgnevalt püüan anda lühikese ülevaate mõningatest tähelepanekutest, mida antud tulemuste põhjal on võimalik teha.
Enne tulemuste juurde asumist peatuksin lühidalt rahvaloenduse metoodikal. Rahvaloendusi on taasiseseisvunud Eestis korraldatud kolmel korral: 2000, 2011 ja 2021. Kui kahel esimesel korral loendati vahetult kõiki inimesi, siis viimati toetuti peamiselt olemasolevate registrite andmetele ning täiendava info kogumiseks (k.a usk) kasutati suure juhuvalimiga uuringut (Juhuvalim hõlmas 60 000 Eesti elanikku, kellele oli küsitlusele vastamine kohustuslik), mis võimaldab teha täpseid üldistusi tervele elanikkonnale.

Läbi aastate on usu omaks pidajate osakaal olnud üsnagi stabiilselt 29% juures.

Meile huvipakkuva teema osas on küsimuse sõnastus olnud läbivalt järgmine – Kas Te peate omaks mõnda usku (religiooni)? Positiivse vastuse puhul on palutud antud usku (religiooni) ka nimetada. Kui kahel esimesel loendusel vastajatele valiku variante ei antud, siis viimane küsimustik sisaldas loetelu kõige sagedamatest konfessioonidest/uskudest, mis teatud määral omas mõju ka vastuste lõplikule jaotusele. Lisaks on oluline ära märkida, et usku puudutavat küsimust on järjepidevalt küsitud vaid 15-aastastelt ja vanematelt elanikelt ning antud küsimusele vastamisest on võimlik ka keelduda.
Joonis 1 kirjeldab Eesti elanike suhet religiooniga läbi kolme rahvaloenduse. Läbi aastate on usu omaks pidajate osakaal olnud üsnagi stabiilselt 29% juures. Seejuures on erinevate kristlike konfessioonide osakaal pisut langenud ja teiste religioonide (eelkõige islam) osakaal pisut tõusnud. Läbi aastate on arvestatav hulk elanikke jätnud antud küsimusele ka vastamata. Nii on end selgelt usule vastanduvate elanike proportsioon jäänud alla 60%.

Rahvuste lõikes eksisteerivad Eestis väga suured erinevused usu omakspidamises – kui 2021 pidas eestlastest mõnd usku (peamiselt luterlust) omaks 17%, siis siinsetest valgevenelastest (valdavalt õigeusku) 65%, ukrainlastest 56% ja venelastest 54%. Kui slaavlaste puhul on antud osakaal viimase kümnendi vältel suurenenud, siis eestlaste puhul on see langenud.

Järgnev tabel annab kolme loenduse põhjal ülevaate neist elanikest, kes peavad mõnda usku omaks.

2000

2011

2021

Õigeusklik

143 554

176 773

181 770

Luterlane

152 237

108 513

86 030

Katoliiklane

5745

4501

8690

Muu usk

3105

6270

8100

Kristlikud vabakogudused

223

2189

6070

Islamiusuline

1387

1508

5800

Taara- või maausuline

1058

2972

5630

Baptist

6009

4507

5190

Jehoova tunnistaja

3823

3938

3720

Nelipühilane

2648

1855

2310

Vanausuline

2515

2605

2290

Budist

622

1145

1880

Usk teadmata

1890

1804

1530

Metodist

1455

1098

1390

Adventist

1561

1194

950

 

Ilmestamaks usulise identiteedi keerukust, kõrvutan antud näitajaid ka muude andmete, näiteks liikmeskonna statistikaga või teenistuste külastatavusega.
Kui väiksemate protestantistlike konfessioonide, nt adventismi, metodismi või ka baptismi omaks pidanute hulk kattub ametlike liikmeskonna andmetega (mis seejuures ei pruugi olla seotud aktiivsete liikmete arvuga), siis õigeusklike, luterlaste ja ka näiteks katoliiklaste puhul ei ole seos üks-ühene. Antud uskkonnad omavad laiemat kultuurilist dimensiooni, mis suurendab tõenäosust, et konkreetset konfessiooni peetakse omaks ka siis, kui aktiivne suhe kirikuga puudub. Sellest tulenevalt peetakse Eestis märksa sagedamini omaks õigeusku (16,3% elanikkonnast) kui luterlust (7,7%). Seda peamiselt tänu õigeusu kesksele rollile siinsete slaavi rahvaste etnilis-kultuurilises identiteedis.

Tegelikkus on keerulisem ja muutused on pigem kiirenemas kui aeglustumas.

Kui aga küsida liikmelisuse kohta (2020. aasta lõpus läbiviidud uuringu „Elust, usust ja usuelust“ andmetele tuginedes), on pilt vastupidine – u 9,4% täisealisest elanikkonnast on märkinud end luteri kiriku liikmeks ja u 7,7% õigeusu kiriku liikmeks, mis mõneti taandub ka erinevatele liikmelisuse definitsioonidele. Kõigist täisealistest elanikest kuulub seejuures kogudustesse 22% ja regulaarselt (rohkem kui 2 korda aastas) külastab teenistusi 13%.
Niisiis reflekteerib rahvaloenduse usku puudutav küsimus nii konfessiooniti kui ka rahvuseti mõneti erinevat sisu. Siiski on selge, et õigeusu kandepind on Eestis laienemas, samas kui luterlik mõju on langemas. Kui nii katoliku kui ka islami kogukonna kasv on ilmselt seostatav kiireneva immigratsiooniga, siis end vabakogudustega seostavate elanike arvude kõikumine ilmestab pigem küsitlusmeetodi mõju. Nimelt, kui esimesel loendusel paluti lihtsalt nimetada omaks peetav usk, identifitseeris ilmselt osa vabakoguduste liikmeid end ka baptistina. 2021 oli aga antud variant eraldi välja toodud ning seetõttu kasutati seda oluliselt enam. Rahvaloenduse andmed kinnitavad ka eeldust, et usu omaks pidajaid on selgelt vähem noorte kui vanemaealiste hulgas ja ka vähem meeste kui naiste hulgas.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et usu omaks pidamine ei pruugi olla samatähenduslik kõikide ühiskonnagruppide jaoks. Kui pelgalt üldnumbreid vaadates võiks järeldada, et viimased kaks kümnendit ei ole antud valdkonnas pöördeid kaasa toonud. Tegelikkus on keerulisem ja muutused on pigem kiirenemas kui aeglustumas. Järgmise rahvaloenduse tulemused sõltuvad paljuski sellest, kuidas erinevad kirikud ja uskkonnad antud muutustega kohaneda suudavad.