11/2008 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär; Avo Rosenvald, Kolgata baptistikoguduse diakon
Kolmandat aastat EELK poolt kokkukutsutud foorum arutles 7. novembril, kuivõrd on Eesti riigi ülesehitustöös tarvitatud kristlikku ehitus- või sidusmaterjali.
Järjest õõnsamalt kõlab – me kuulume Euroopa kristlikku kultuuriruumi. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler meenutades paavsti hoiatust, et eurooplaste usuline identiteet on hägustunud. Selle kinnituseks meie poliitilises praktikas tõi ta riigikogu poolt kahel korral väljahääletatud religiooniõpetuse eelnõu, kuigi enne valimisi toetas seda enamus.
Professor Marju Lauristini ettekanne analüüsis selle lõhe põhjuseid. Ta tunnistas, et jäi ristimata „tänu" oma ateistlikele vanematele. Seega ei saa ta oma suhtest kristlike väärtustega rääkida erilise iseenesestmõistetavusega, kuigi nimetab end protestandiks. Ta meenutas laulva revolutsiooni aegset kohtumist Armeenia Rahvarindega, kelle jaoks oli oma kiriku taastamine kõige tähtsam. Siinsed kirikud olla pigem raskemoelised kaitserajatised, kui ülevusele maadandvad katedraalid. Rääkides väärtustest leidis professor, et need kehtivad vaid niivõrd, kui me end emotsionaalselt nendega seostame.
Sotsiaaldemokraadist kirjanik Maimu Berg tuletades meelde prohveti sõnu: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel" (Js 29:13). M. Berg nägi kristluse ilu ja tugevust mitte keskaegses arhitektuuris, vaid siira usuga algkristluses, kus empaatia ja tolerantsus väljendus võimes armastada teist nagu iseennast. Just sellega eristub kirjaniku arvates kristlus teistest religioonidest.
Riik vajab kristlikke väärtusi, seda rõhutas literaat ja tõlkija Enn Soosaar. Kuidas need väärtused aga juurduksid inimestes? Kindlasti on tähtis roll meedial ja seadusloomel kasvõi religiooniõpetust silmas pidades. Kuid eks tööta meediaväljaannetes või valitsusastutustes inimesed, kelle hoiakud kujunevad suhetes kristlastega.
Konverentsi kõige tugevam mulje: kui kristlikku juttu need poliitikud räägivad! Inimesed, kellest olen meedias lugenud seoses skandaalidega, astuvad üles kristlastena. Teisalt väljendas räägitu seda, et inimene otsis üles parima osa endast. Ei ruttaks kedagi hukka mõistma. Esineb iga uskliku eluski pühapäevane pool, aga argiprobleemides pere keskel või ärivõitluses ei anta täismõõtu välja. Vaheajavestlustes koorus välja mõte, et igal väljaöeldud sõnal on oma mõju nii ütlejale kui kuulajale. Kuid Pauluski ütleb, et kuulutatud sõna ei tule tühjalt tagasi, kui ka motiiv pole täiuslik.
Teine tähelepanek: üks erakond ei ole loomu poolest kristlikum kui teine. Igas Eesti suuremas erakonnas on kristlasi. Enam-vähem kõik esinejad põhjendasid, kui hästi nende erakond sobib kokku kristlusega (vähemalt nad ise uskusid seda). Esitatud mõtete seos kristlusega ei tulenenud ometi mitte erakonna nimest, vaid pigem kõneleja isikliku veendumuse sügavusest.
Roheliste juht Marek Strandberg viitas Nobeli majanduspreemia laureaadile J. Nashile, kes tõestas matemaatiliselt sama, mida õpetab Mäejutluses: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nash näitas, et organisatsioonide võrgustiku iga osa on seda tugevam, mida rohkem ta arvestab teiste kasuga. Side kristlusega on siin küll omajagu kauge ja otsitud, ent asi ise on poliitikas ülitähtis. Siin on praeguse Eesti puudujääk. Me ei oska koostööd teha. Kapitalistlik kiire kasumijanu on tunginud ka poliitikasse.
Sama väljendas Ester Tuiksoo Rahvaliidust: solidaarsuse asemel on meil rivaliteet. Vaja oleks mitte ainult mehhaanilist solidaarsust, kus inimesed ja grupid sattuvad välise olukorra tõttu suhetesse, vaid orgaanilist solidaarsust, kus osalised liituvad koostöö nimel.
Kõige konkreetsemalt rääkis ühiselt ehitatavast riigist Urmas Reinsalu IRL-st. Ta viitas süvenevale majanduskriisile, mis viib üha suurematesse raskustesse laenuga maja ehitanud pered. Viimased pole süüdi, et olukord nii rängalt muutus, järelikult peaks riik mingil kombel appi tulema. Samas on meil vähe meeleavaldusi (mida tehakse mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast), MTÜ-sid, vabatahtlikke. Riigi kohustused ja reeglid suhtlemisel vabaühendustega peavad toimima, et igaüks saaks osaleda riigi ülesehitamises. Me ei tohiks lihtsalt elada valeta, vaid peaksime ka tõde tunnistama.
Marju Lauristin kutsus üles kiriku uksi igas mõttes avama. Olgu väljasolijal võimalus sinna alati sisse astuda. Seesolijad peaksid minema välja, olema heategevuses eestvedajad. Kalle Küttis oponeeris: kirik on eelkõige vaimse kirgastumise koht. Leian, et tal on õigus. Peaksime jõudma uuele tasemele tegutsedes reaalselt inimese heaks heategevuse, hingehoiu, pereteraapia, poliitika kaudu. Meie käes on võimalus tuua nähtamatu Jumala riigi elemente meie Eesti riiki ja eestlaste eludesse.