07-08/2015 
Hele-Maria Taimla, Oleviste kogudus
Arvestatav hulk Oleviste suvelaagrite muljeid on kõigile vabalt kättesaadavad ja kõigest guugeldamise (otsingumootor Google'i kasutamine internetist teemakohase materjali leidmiseks) kaugusel. Noored on kirja pannud ja kõigiga jaganud oma elumuutvaid hetki, mis näitavad, kuidas ja mida nemad laagritest mäletavad ning kuidas on laagris veedetud aeg muutnud nende suhet Jumala ja kogudusega.
Laagri elumuutev aeg
„Kõik, kes te tänavu noortelaagris käisite, juba teate, kui äge see oli, ning kes ei käinud, juba ilmselt teavad seda, kui äge noortelaager oli, sest hea info levib kiiresti," kirjutab Mari (nimed on muudetud) ning jätkab: „Mina käisin Oleviste noortelaagris esimest korda ja võin öelda, et see oli minu elu siiani üks lahedamaid laagreid. Selline tunne oli, et kui pere ja paar sõpra lisaks kutsuda, võikski sinna jääda. Igavust ei olnud hetkekski, sest päevad olid sisustatud kõiksuguste huvitavate tegevustega. Ma sain paljude inimestega palju lähedasemaks ja see rõõmustab mind väga." Eraldi suursündmuseks nimetab Mari ristimist, mida ta oli juba kaua oodanud.
Samas laagris sai ristitud Sille. „Imeline on vist ainuke sõna, mis sobib seda sündmust minu elus iseloomustama. Isegi mu mittekristlasest ema nuttis mu ristimise ajal. Kõik oli nii-nii super!" kirjeldab ta. Laager ise oli Sille sõnutsi ülivinge: „Ma ei hakka siia üksikasjalikult kirjutama, mis seal toimus, kuna jutt läheks muidu liiga pikaks. Mainin ära siiski, et Jumal ise oli seal meiega.
Paljud inimesed said päästetud ning Püha Vaimu poolt uuendatud. Noored ülistasid Jumalat, pisar silmis, kuna nad said nii võimsalt puudutatud. Peale selle oli ka väga lõbus ja ma sain paljude toredate inimestega tuttavaks."
Muudetud eludest räägib ka noortepastori blogi. Nii on teada, et näiteks 2009. aasta suvelaagris tegid 14 noort oma otsuse järgida Jeesust Kristust, kolm noort said ristitud ja väga paljud uuendasid oma suhet Jumalaga.
Elevus versus ükskõiksus 
2011. aasta suvelaagri eel kirjutas Martin: „Ma ei jaksa enam oodata suvelaagrit!" Samal ajal kirjutas Kaie oma blogis: „Loodan, et laager tuleb hea, kuigi pean kurbusega nentima, et ma pole nii elevil kui kõik teised mu ümber. Aga eks siis paistab, mis juhtuma hakkab." Nädal hiljem tegi ta oma blogis laagrist põhjaliku ja meeleoluka kokkuvõtte ning tõdes, et tegu oli suve tippsündmusega, „mis ületas ootused sajakordselt".
Laagri parimaks osaks peab Kaie ülistust. „Õhtu lõppes alati ülistusega. Mis läks iga päevaga aina paremaks. Lihtsalt nii head ülistuslaulud ning nii heade häältega lauljad. Ning nii võimas Jumal kogu selle ülistuse keskel. Rahvas täiega elas kaasa ning viimasel õhtul kestis ülistus lausa kaks tundi. Ja see aeg läks lihtsalt nii kiiresti seal lauldes, nagu oleks ainult pool tundi ülistanud. Super," kirjeldab Kaie. Õhtuste jutluste kohta ütleb Kaie, et need olid „megalahedad" ning et igast lausest oli midagi õppida.
Laagrimeeleolu jätkub kauaks
Samal aastal käis suvelaagris 18-aastane Kevin. Laagrist sai Kevin palju uusi sõpru, eriti oma grupist, mis oli tema sõnul „kõige lahedam väikegrupp üldse. Me saime nii palju jagada ja kõik olid väga avatud". Kõik laagrilised olid „väga sõbralikud ja avatud" ning laager oli kokkuvõttes „väga lahe". Laagri lõppedes olid „tunded ja emotsioonid sellest veel laes".
Laagrijärgseid tundeid kirjeldas blogis ka Kairi: „Ja siis oli Oleviste laager. Pärast seda ma lihtsalt tunnen, kui väga ma tahan Jumalat armastada ja temast nii kõvasti, kui vähegi jaksan, kinni hoida. Ta on kõige parem, mis ühe inimese elus üldse aset võib leida ja ma olen Talle nii tänulik kõige eest, mida ta minu heaks teinud on, sest see töö on lihtsalt imetlusväärne. Seda tunnet kirjeldada üritada tundub lihtsalt naeruväärne... vabandust, sest ei ole olemas selliseid sõnu..."