03/2017 
Sander Tulk on 24aastane Saaremaa noormees, Tartu Kõrgema Usuteadusliku Seminari I kursuse tudeng. Kuid mitte ainult, ta juhatab Kuressaare Siioni koguduses koos käivat oikumeenilist noortegruppi, korraldab ka erinevaid kristlikke üritusi ja laagreid. Kõik selleks, et austada Jumalat ja teenida noori. Teda küsitles Janek Järveots.
Jumal ei päästa meid sellepärast, et meie oleme head, vaid sellepärast, et tema on hea.
Sander, sa oled olnud kristlane üle kahe ja poole aasta. Milline oli sinu elu enne seda?
Lühidalt võiks toonast elu võrrelda kontrastipildiga: morbiidne, hall, tühi, tavaline. Alkoholi proovisin ära 14aastaselt. Peale keskkooli ahnelt klubielu elama asudes hakkas asi vaikselt tiksuma. Olin kimbatuses joomisega, kuigi vist mitte küll sõltlane.
Tegelikult oli elu sihitu ja ma ei näinud asjadel mingit mõtet ja minu point oli, et võtan elult, mis võtta annab. Arvasin, et klubi ja kangem kraam annavad kogemused ja „head tunded”. Õhtul oligi väga äge, aga hommikul jälle halb. Elu liikus üles-alla – reedest reedeni ja siis klubisse. Ühel hetkel sain aru, et ainsat õnnehetke tundsin vaid kangema kraami mõju all. Kõigele lisaks läks mul rappa ka suhe. Siis käis mu peast läbi plõks, et ma ei kontrolli enam mitte midagi, olen orjastatud ja vajan juba abi.
Siis võtsingi end alandlikult kokku ja läksin kirikusse noorteõhtule. Kuigi usk oli võõras ega meeldinud mulle, mõistsin, et kirik on ainuke koht, kust ma pole veel vastuseid otsinud. Mõtlesin, et kaotada pole ka midagi ja ma vaatan, mis seal toimub. Hakkasin uurima, kas sel usul on üldse tõepõhi all. Möödus neli kuud ja ma mõistsin, et ma ei saa Jumala reaalsust enam ignoreerida. Olin valiku ees, kas minna tagasi vanale teele või astuda Jumala poole. Ma otsustasin, et ei taha enam maailma tühjadest lubadustest hoolida, vaid elada Kristusele. Kuigi see oli minu jaoks usuhüpe, tundsin siiski Jumala pidevat tõmbamist endale ligemale. Ma ei saanud seda enam ignoreerida ja ühel hetkel andsin alla, öeldes: „Sa võitsid!”
Sind tuntakse kui mangakunstnikku, kes tegeleb ka maalimisega. Kuidas sa selle harrastuseni jõudsid?
Kunstiga olen ma tegelenud peaaegu seitse aastat. Alustasin mangaga (jaapani stiilis koomiksid – toim). Väiksena vaatasin hästi palju mangastiilis multikaid ja hakkasingi ka neid asju joonistama ning kritseldama. Pall veeres aga edasi ja oskusi tuli järjest juurde. Asi hakkas siis juba igapäevaseks muutuma ja nii see tuli. Kui minust sai kristlane, siis see küll muutus. Kes on asjaga kursis, teab, et see kunstivaldkond võib olla ka amoraalne. Eks ma olin ise ka süüdi, et selliseid asju kujutasin. Usule tulles tajusin kohe, et kõik ei ole päris okei.
See, mida ma olin enne oma piltidel kujutanud, on kardinaalselt muutunud. Nüüd olen tahtnud rohkem maalida. Samas mitte ilmtingimata maalida, vaid teha midagi, mis annaks just Jumalale rohkem au. See oli pikem protsess ega tulnud mulle paari päevaga. Ma õpin, et Jumalat ei tule teenida ainult ühes valdkonnas, vaid kõikides, mis mul on. Seepärast tegelen mangakunstiga järjest vähem ja ma ei välista, et loobun sellest täiesti. Praegu proovin rohkem maalida, sest ma tunnen, et just selle kaudu saan Jumalat paremini ülistada ja ennast väljendada.
Mangakunsti harrastades kohtusid Sa ka Jaapani suursaadikuga Eestis, hr Tetsuro Kai'ga. Mida tema sinu töödest arvas? 
Ega ma ei pea ennast profiks või eksperdiks kuskilt saare pealt. Suursaadikule hakkas silma lihtsalt see, et nii kaugel veidras maailmanurgas kui Eesti, on keegi, kes austab jaapani kultuuri ja tegeleb sellega. Kohtumisel kinkisin talle ka ühe oma maali, mis ripub Tallinnas suursaadiku kabinetis.
Nüüdseks on mind kutsutud juhendama ka erinevaid töötubasid ja lihtsaid koolitusi. Hiljuti käisin ühes Tallinna raamatukogus, kus oli käsil kunstiprojekt, milles tutvustasin mangakultuuri ja oma koomiksite loomise protsessi ja kõike seda – kuidas joonistada. Tartus on igal aastal Anime festival ehk siis jaapani pop-kultuuri „Animatsuri”. Sealgi olen viinud läbi kunstiteemalisi koolitusi ja rääkinud mangakultuurist üldiselt, nt kuidas see arenes pärast teist maailmasõda. Ühesõnaga, olen lihtsalt inimesi õpetanud. See ongi praegu põhiline, mille järgi mind tuntakse, kui minu nime guugeldatakse. Aga eks näis, mis tulevik toob.
Milline on sinu roll Kuressaare linna noortekogus?
Olen Kuressaare – valdade ühinemise järel aga juba Saaremaa – noortekogu lihtliige. Paberite järgi veel ka aseesimees, aga ma ei ole seal enam nii aktiivne, sest igale poole ju ei jõua. Olen tiimis kõige vanem ja mentoriks kooliealistele. Kasutan oma disainioskusi või aitan plakateid teha. Ühesõnaga, kui on vaja midagi teha, siis teen ja olen olemas kõigi jaoks.
Siioni kiriku noortejuhina viid Sa läbi oikumeenilisi üritusi. Millised on need peamised probleemid, mille lahendamisse sa ennast panustad?
Suur probleem on alkohol, aga meile kirikusse pole sellega kimpus olevad noored veel tulnud. Küll on aga neile tuntud pinged perekondade keskel, koolis ja sõpradega. Enamus meie kooliealisi noori on peredest, kus vanemad ei ole kristlased või siis üks vanematest on ja teine mitte. Nii tulevad nende perekondades esile usulised ja maailmavaatelised konfliktid. Sellistele olukordadele pole alati lihtsaid vastuseid, et tee seda, teist ja kolmandat ning siis kõik laheneb. Need olukorrad on ka hästi spetsiifilised ja igaühel on omad mured. Seega suhete küsimused. Tihti küsitakse, et kui on tehtud viga, kuidas siis kristlase vääriliselt käituda.
Sa tuled just Siioni kiriku ürituselt „Evangeliseerimine kristlase igapäevaelus”, kus rääkis Valguse Tee Vabakoguduse piibliõpetaja ja kaplan Allan Kroll. Kas evangeliseerimine on Kuressaare noortegrupi DNA-ks?
Praegu paneme rõhku Pühakirja õpetusele. Ise ma uurin palju Piiblit, loen, kuulan erinevaid konverentse, kõnesid, loenguid, seminare. Jutlusi kuulan hästi palju ja kogun teadmisi. Olen püüdnud hoida seda suunda, et jagada võimalikult ehedalt ja praktiliselt Piibli sõna, rakendada seda oma elus. Nüüd on plaan meie tegevust evangeelsemaks muuta. Oleme käinud juba tänavatel küll, aga ei saa samas öelda, et selle tõttu ka mingid suured ärkamised tulnud oleksid. Aga me kõik kasvame usus ja vaatame, mida toob aeg. Seega võib öelda, et meie noortegrupi DNA-ks on praegu õpetuslik suund – mida Piibel ütleb, kuidas sellest aru saada ja võimalikult adekvaatselt selle järgi elada. Ja ma üritangi julgustada kõiki noori, et nad loeksid-loeksid-loeksid. Ilma Piiblit tundmata ei saa kristlikku elu elada. Soovin, et noored oleksid ka ise agarad lugema.
Mida sa tahaksid öelda noorele kristlasele?
Esimene asi – loe Piiblit! Teiseks – leia endale kodukogudus ja astu selle liikmeks! Ja kolmandaks – liitu mõne osadusliku väikegrupiga! Tähtis on olla sellises keskkonnas, kus sa saad oma küsimusi küsida ja oma muresid jagada. Ära jää üksi. Ka minul on üks inimene, kellele ma saan absoluutselt kõike jagada. Sellega on elu läinud kordades lihtsamaks, ma sain oma „luukered” kapist välja. See on niivõrd hädavajalik. Sõpru on ju vaja.
Kui vähegi võimalik, siis püüa end koguduses panustada. Noorele kristlasele ei piisa ainult pingi nühkimisest pühapäeviti. Aita kaasa mõnes valdkonnas: olgu see toidu ettevalmistamine, tehnilise poole peal kaasalöömine või inimeste teretamine kirikus.
Milline oleks see Piibli kirjakoht, mida tahaksid jagada ka Teekäija lugejatega?
„Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud” (Rm 8:28). See salm on mul toa seinale pandud ja pähe õpitud ning sellest olen ma teistele ka jaganud. See on Pühakirja väga võimas lubadus. Kõik tuleb kokkuvõttes heaks neile, kes Jumalat armastavad. Kui paljud tulevad oma raske mineviku pagasiga, igasuguste pattudega, siis see on kirjakoht, mis julgustab. Ükskõik, mis olukorrast sa oled läbi käinud, siis kui sa oled Jumala kavatsuste kohaselt kutsutud ja armastad Jumalat, tuleb kokkuvõttes kõik heaks.
Viimasel ajal on mind kõnetanud Efesose kiri, eriti esimene pool: „... te olete armu läbi päästetud” (Ef 2:8). Just see, et me oleme armust õndsaks saanud ega saa ise ennast kuidagi Jumalale meelepäraseks teha. Jumal ei päästa meid sellepärast, et meie oleme head, vaid sellepärast, et tema on hea.