09/2018 
Triin Tarendi, EMK Jõhvi Petlemma kogudus
Mina osalesin Paide arvamusfestivalil teisel päeval. Kuna töötan noortele ja alaealistele spetsialiseerunud kriminaalhooldusametnikuna ja olen Eesti Metodisti Kiriku esindaja EKN3-s (Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu), siis olin rohkem huvitatud noortega seotud teemadest, mida avati ka sel aastal väga erinevates võtmetes. Kõigis kolmes arutelus, mida olin kuulamas või kus olin osalemas, kerkisid üles ühed ja samad tulipunktid. Räägiti depressioonist, usust Jumalasse ja sellest, kuidas nutimaailma noored erinevad varasematest põlvkondadest. Viimase arutelu moderaator Manona Paris ütles, et internet on andnud meile tunde, et elame globaalses külas, kus vahemaad ei ole olulised, ja võime suhelda inimestega ükskõik kust maailma otsast. Samas on internetil piirid, mis vahel aitavad varjata probleeme.
Üks noortest kommenteeris, et Jeesuse 12 jüngrit ei ole mingi teema, sest temal on Instagramis üle 500 järgija.
Kas tusane nooruk on alati laisk, lohakas ja pahas tujus või võib selle taga olla ka midagi tõsisemat?
Selle üle vahetati mõtteid turvalisuse ja tervise arutelus „Laste ja noorukite depressioon“. Kõikidel arutlejatel oli kas tööalane või isiklik kokkupuude depressiooniga. Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise esindaja) kõneles sellest, kuidas ta ise teismelisena võitles depressiooniga ja suutis seda tükk aega kõigi eest varjata. Samas ei tahtnud ta enam koolis käia ja langes ka õppeedukus.
Tõdeti, et noored on tihti oma muredega üksi ja nad vajavad kedagi, kes neid märkaks ja mõistaks. Depressioon on haigus, mis vajab nii ravi kui ka emotsionaalset toetust teistelt inimestelt. Paraku ei oska tihti kõrvalseisjad sellises olukorras käituda. Ühelt poolt tuleks olla toetav, aga teiselt poolt ka konkreetne, et depressioonis inimene võtaks midagi endaga ette. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa leidis, et lapsevanemad, kes eitavad probleemi, ei taha tegelikult iseennast süüdi tunda. Või siis, nagu avaldas arvamust lastepsühhiaater Anne Kleinberg, selgitavad vanemad seda teismeeast tulenevate probleemidega. Oluline on aidata noorel leida selgitus oma halvale enesetundele ja mitte alavääristada teda, kui ta on saanud depressiooni diagnoosi.
Teine teema oli EKN3 poolt korraldatud arutelu „Noor, millesse Sina usud?“
Siin olin ka mina üks paneeldiskussioonis osaleja. Moderaator Hele-Maria Taimla pani meid mõtlema teemal, kas ja miks on eestlane usuleige rahvas. EKB Liidu Noorsootöö Keskuse juhataja Sven-Joonatan Siibak leidis, et eestlased on tahtnud, tulenevalt oma ajaloost, ise hakkama saada ja ise otsustada. Nagu ütleb laulusalm filmist „Viimne reliikvia“: „Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.“ Sealt tuleneb ka üks põhjus, miks eestlased on jäänud usukaugeks, kuid kindlasti on neid põhjuseid veel.
Noored vajavad suhtlemist ja mõistmist, isegi kui nad seda ei tunnista.
Kõik arutelus osalejad kinnitasid, et noored on avatud evangeeliumile. Samas tõime nii mina kui ka Noorteühingu KOMA jalgpallitöö koordinaator Ranno Seppel välja selle, et tänapäeva noorele ei saa Jumalast rääkida enam samade meetoditega kui 30 aastat tagasi. Käisin talvel Ameerikas Georgia osariigis tutvumas kahe sealse kasvava kogudusega, kust õppisin ühelt pastorilt väga olulise lause: „Sama teoloogia, erinevad sõnad“. Muutmata teoloogilist alust ja rääkides jätkuvalt nii Jumala armastusest kui ka meeleparandusest, saame selleks kasutada noorele arusaadavaid sõnu ja mõisteid. Tänapäeva noorte mõttemaailmast tõi Ranno näite. Kui ta rääkis ühel korral sellest, et Jeesusel oli 12 järgijat, siis üks noortest kommenteeris, et see ei ole mingi teema, sest temal on Instagramis üle 500 järgija. 
Samuti on oluline, millist muusikat me kasutame noortele suunatud evangeelsetel üritustel. Minu arvates on heaks näiteks siinkohal just baptistikirikus tehtav noortetöö. Tooksin välja ka metodistikiriku töö venekeelsete noortega. Need on kohad, kus kasutatakse uusi viise noorteni jõudmiseks, ja viljast on näha, et ollakse õigel teel. Kahjuks peab ütlema, et ka selles arutelus tõdeti, et Eesti noor on üksi ja ta otsib inimest, kes kuulaks ning mõistaks. Kristlastena peaksime mõistma seda vajadust ning olema valmis olema need, kes kuulavad ja mõistavad. Et Jumala armastus saaks jõuda igaüheni.
Peale neid kahte teemat ei olnud vist üllatav, et jõudsin päeva lõpuks veel mõnda aega kuulata õpituba „Kuidas teha lima?“ või selfit ehk „Miks sa ei oska lapsega rääkida?“
Veidi humoorikas võtmes arutlesid kaks lapsevanemat, pereterapeut ja noor youtuber, nutimaailma võludest ja valudest. Kuigi arutelu juht, ajakirjanik Manona Paris, üritas lapsevanemaid Heidi Hansot ja Hans H. Luike provotseerida tunnistama oma tagurlikkust sellest valdkonnas, siis päriselt see tal ei õnnestunud. Ühiselt tõdeti, et nutivahendid ja nende areng on väga positiivne, kui nende kasutamisele panna kindlad piirid. Meediaärimees Hans H. Luik ütles, et ta oli küll otsustanud, et ei taha olla lapsevanem, kes liigselt keelab oma lapsi, aga peale ühist perereisi, kus poeg veetis umbes pool aega, vahtides oma telefoni, otsustas ta siiski piirata poja interneti kasutust.
Victoria Villig on 18aastane noor, kes youtube'i videosid tehes teenib endale juba olulise summa taskuraha. Ta on sellest vanusegrupist, kes on üles kasvanud maailmas, kus kasutatakse aktiivselt internetti ja nutivahendeid. Tema isa ja onu on rajanud eduka tarkvaraettevõtte Taxify. Victoria rääkis, et kui ta hakkas videosid tegema, siis vaatas ta need enne internetti postitamist üle koos vanematega. Küll oli ta natuke üllatunud selle üle, et kui ta hiljuti tegi ettepaneku piirata oma noorema venna arvutimängude mängimise aega, otsustas isa, et võrdõiguslikkuse põhimõttel piiratakse ka tütre arvutikasutamist. Victoria jutust oli aru saada, et vanemad on õpetanud talle teadlikku interneti kasutamist. Samas õpetades maailma kogema ka ilma selleta. Tulevikus soovib ta minna ülikooli õppima filmide tegemist, nii et hobist on saamas amet. Seega ei tohiks vanemad internetis näha kurja juurt ega ka naiivselt lasta lapsel seal piiramatult surfata. Lapsevanema ülesanne on õpetada, kuidas olla interneti ja nutivahendite teadlik kasutaja.
Teisalt tuletas pereterapeut Kätlin Konstabel meelde, et igaüks meist vajab, et keegi patsutaks talle toetavalt õlale või teeks pai, kuid ükski internetiäpp seda ei tee. Seda saab teha ainult teine inimene.
Kokkuvõtteks võib öelda: päeva jooksul jäi kõlama üleskutse, et me märkaksime, kuulaksime ja mõistaksime noori. Tusase, laisa, internetti peitunud või õigusrikkumisi sooritava noore käitumise taga võib peituda hoopis tõsisem mure. Üks viis nooreni jõudmiseks võib olla just see, et lased tal endale õpetada, kuidas tehakse lima või selfit. Hoolides näitame Jumala armastust.