Oktoober 2019 
Maria-Elisabeth Jürgens, Tartu Risttee kogudus
Oktoobri esimesel reedel sõitis 14-liikmeline noortejuhtide grupp Soome, et osaleda Futuurumi viimasel sessioonil „Juhtimine tundmatusse“. Vahetult enne Helsingis randumist teatasid koolitajad Meego, Sven-Joonatan ja Einike, et liidu juhatus koos vanematekoguga on Kesk-Aasias teadmata kadunud ning nüüd tuleb just meil 86 koguduse juhtimine üle võtta. Vaatasime neile ja üksteisele veidi segaduses otsa. Siis saime aru, et tegu oli õppeülesandega, mille käigus saame ennast nädalavahetuseks uutesse rollidesse mõelda.
Pidime leidma olukorrale lahenduse. Kuna olukord oli kõigile uus ja tuli kiiresti tegutseda, tõusis nii mõnelgi vererõhk.
Varem olime küsinud küsimusi liidu toimimise kohta, arutanud arengukohti ja väljakutseid. Koheselt jõudsime üksmeelele, et vaja on valida nii juht kui katta ka kõige olulisemad valdkonnad. Kuna reisigrupis olid veidi üle poole naised, jagus neid erinevatesse rollidesse. Rollimängu käigus sai liit naispresidendi. Teised planeeriti meedia, õpetuse ja ülistuse valdkonda. Vanematekogu jagati kahte alagruppi. Olime kõik üllatunud meeskonna heast toimimisest ja saime kiita ka koolitajatelt.
Järgmisel hommikul unistasime joonistades, milline võiks olla liit viie aasta pärast. Meie suurim igatsus on, et kogudused kasvaksid, oleksid elujõulised ja jõuaksid väljapoole, nendeni, kes Jumalat veel ei tunne. Samuti usume, et eesmärk on ka sekkumine olukordadesse ja vajadustesse, kuhu keegi pole varem ulatunud. Olgu see mõni sotsiaalne probleem kogukonnas, ümberkaudsete inimeste aitamine või miski muu. Oluline on näha vajadust ja vastavalt tegutseda, et töö kannaks ka vilja.
Meie soov on kogudusi toetada selles, mida nad teevad väga hästi, või julgustada neid oma tugevaid külgi leidma. Isegi kui väiksemad kogudused jõuavad teha vaid ühte asja, aga teevad seda hästi, viib see Jumala riiki edasi. Võimalusel kaasata ka teisi organisatsioone, omavalitsust ja ettevõtteid, kes aitaksid tegevust võimestada. Koostöö ja avatus viivad edasi.
Liidu „ajutiste juhtidena“ unistama inspireeris meid Kiponniemi kursuste ja laagrikeskuse juht Pertti Räty. Ta jagas hulga lugusid, kuidas Jumal on läbi tema valu ja katsumuste sadu inimesi usule toonud ning nende elud on muudetud. Pertti on kuuletunud Jumalale, näinud kogukonna valukohti ning astunud oma mugavustsoonist välja, et armastada inimesi Jumala armastusega. Pertti ütles, et Kiponniemi on inimeste ja Jumala kohtumispaik ning seda tunnistasime ka meie.
Enne tagasiminekut saime veel ühe ülesande – mõelda, kuidas kõiki tehtud plaane ellu viia. Seejärel küsisid korraldajad meilt, kas oleme valmis selle nimel ka päriselt aitama? – Ikka!
Tõdesime, et üheksa kuud Futuurumis on meid mitmel viisil kasvatanud. Mõnele on see tähendanud suuremat vastutust oma koolis, teistele andnud uusi ülesandeid tööl ja koguduses. Kui tagasiteel laevareisil üksteisele õnnistust edasi öeldes leiba ja karikat ulatasime ning üksteise eest palvetasime, saime kõigiks ülesanneteks nii jõu kui läkituse.