12/2015 
Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog
Oleme jõulude ootuses. Jõulud on kingituste tegemise aeg. Mida vanemaks ma saan, seda enam hakkan mõistma, et tegelikult on kõik, mis meil on ja kes me oleme, üks suur Jumala kingitus. Üheks kauniks kingiks, mis sai osaks paljudele kristlastele erinevatest kirikutest, oli religioonisotsioloogia-alane kahepäevane üritus Tartus.
Tartu Ülikooli aulas toimus 17. ja 18. novembril konverents „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse”, mis käsitles religioosseid arenguid Eestis. Kokku peeti neliteist ettekannet, viis paneeldiskussiooni ja viidi läbi kuus töötuba. Registreerunud osalejaid oli Eestimaa erinevatest kirikutest kokku 230.
Oli hea kuulda, et ühiskonna enamus ootab kirikult traditsioonide ja konservatiivsete väärtuste hoidmist.
Ettekanded käsitlesid Maarja lugu Eesti rahvuskultuuri ja kirikuloo kontekstis, kaasaegseid usulisi arenguid, meedia osatähtsust kuulutustöös, inimeste uskumusi ja koguduste praktikaid. Teemade valik oli laiahaardeline, ent süsteemne.
Nagu iga konverentsi puhul, on osalejate muljed subjektiivsed ja erinevad. Sellistel kohtumistel on ametliku päevakava kõrval oluline koht ka osalejatevahelisel suhtlemisel. Ilmselt sai igaüks teada midagi uut ja samas ka kinnitust oma senistele teadmistele. Nii oli alalhoidlikult meelestatutel hea kuulda, et ühiskonna enamus ootab kirikult traditsioonide ja konservatiivsete väärtuste hoidmist. Uuendusmeelsed leidsid kinnitust, et ilma sotsiaalmeediat ja uusi töömeetodeid rakendamata edasi ei saa.
Konverentsi üheks alusdokumendiks oli iga viie aasta tagant läbiviidav uurimus „Usust, elust ja usuelust“, milles Saar Poll OÜ küsitles kokku 1002 inimest, vanuses 15–74 eluaastat. Saime teada, et tänavu pidas vastanutest end kristlaseks 36,4%, maausuliseks 4,3%, religioosseks või vaimseks otsijaks 6,2%, mittereligioosseks 20,5%, vaimseks, kuid mitte religioosseks 23,2%, ateistiks 6,7%, kellekski muuks 1,2% ja neid, kes ei osanud öelda, oli 1,5%. Kuna valim oli esinduslik, võib tulemusi lugeda kehtivaks kogu Eesti elanikkonna suhtes.
Kuna 2016. aasta sügisel on Eesti Kirikute Nõukogu kavandanud välja anda konverentsi sisu kajastava kogumiku, siis piirdun siinkohal oma subjektiivsete muljetega. Jaotan need nelja rühma: vormist, sisust, tähendusest ja sõnadest.
Vormist 
Konverentsi päevakava oli väga tihe. Üheks põhielemendiks oli kolmele veerandtunnilisele ettekandele järgnev paneeldiskussioon. Mina kartsin, et õppejõud ja vaimulikud ei mahu kuidagi etteantud aja raamidesse. Selgus, et tuldi hästi toime ja vaid üks ajas pisut üle läinud paneel ei kõigutanud üldist päevakava.
Samuti oli pigem tavatu see, et mõttekodade vahetamiseks oli osalejatel vaid 10 minutit. Tavaliselt suur inimhulk nii lühikese ajaga ei vahetu. Korraldajate auks peab ütlema, et kõik sujus siiski laitmatult.
Sisust
Meie keerulises ja kiiresti muutuvas usulises keskkonnas on koguduste juhtimisel oluline teada, missugused on tegelikult inimeste usulised hoiakud ja käitumine. On tänuväärne, et arutelud ja ettekanded olid uuringupõhised ega piirdunud vaid lihtsalt arvamustega.
Oluline oli nii üksikutes ettekannetes kui ka konverentsil tervikuna ajalooline haare. Kuigi üldine suunitlus tegeles kaasajaga, saime teada Jumalaema Maarja ajaloolisest rollist Eesti kultuuri- ja kirikuloos. Isegi ateismi mõiste, mida mina olen kogemuslikult sidunud ennekõike nõukogude ajaga, leidis huvitava ajaloolise käsitluse.
Tugevale sisule aitas kaasa, et ettekandjateks olid Eesti oma ala silmapaistvad spetsialistid. Rääkisid inimesed, kes on uurinud usulisi arenguid või töötavad vahetult kirikus ja teistes religiooniga seotud institutsioonides.
Inimese hingeelu taandamine ühele kontseptsioonile või ühe uuringu tulemustele toob kaasa pigem segadust kui abi.
Tähendusest 
Enamuses sõnavõttudes oli palju erinevaid arve. Saime teada näiteks, mitu protsenti kiriku liikmetest usub reinkarnatsiooni ja mitu protsenti kogudustega liitunutest tegid seda õpetuse pärast. Mõnedki ettekanded sisaldasid mitmeid protsentide tabeleid.
Arvan, et meil on olemas soliidne andmebaas, kuid siit edasi vajame mingit usutavat tõlgendust selle kohta, mida need arvud tähendavad. Arvud ei tõlgenda ennast ise. Selleks on vaja mingit teooriat või kontseptsiooni. Tõlgendusest järgmise samm edasi on: mida me siis nüüd tegema peaksime? Kuidas olla tõhusam kiriku esindaja, kuidas paremini ajada usuasja?
Minu veendumus on, et me ei peaks mistahes uuringu tulemusi aluseks võttes hakkama kiirustades muutma koguduse ja kiriku elu. Olen seda psühholoogina sageli kogenud, kuidas inimese hingeelu taandamine ühele kontseptsioonile või ühe uuringu tulemustele toob kaasa pigem segadust kui abi. Küll aga võiksime koguduse elu ja tegevuse korraldamisel arvestada uuringu tulemustega.
Konverentsil kõlas sageli mõte arvamusküsimuste sõnastamise olulisusest. Vastused kajastavad ju seda, kuidas vastaja mõistab meie küsimust. Selleks, et saada aru seisukohtade tegelikest tagamaadest, on tarvis inimest intervjueerida. Erialakeeles tähendab see, et kvantitatiivsele uuringule peaks järgnema kvalitatiivne.
Seda, et arvud vajavad tõlgendust ja põhjalikumat uurimust, väljendab näiteks võimalik vastuolu erinevate uurimuste tulemuste vahel. Ühes ettekandes kuulsime, et inimesed ootavad kirikult ennekõike abistamist. Teisest ettekandest selgus, et kogudusega liitumise motiividest olid traditsiooni järgimine ja õpetus olulised, abi saamine aga pigem vähetähtis.
Kuidas seda vastuolu seletada? Võimalik, et konkreetne kogudus ei tegele abistamisega ja seepärast liituti nendel põhjustel, mis on kättesaadavad. Võimalik, et kui kirikuvõõralt inimeselt küsitakse, mida ta kirikult ootab, siis on abistamine esimene viisakas asi, mis pähe tuleb. Võimalik, et peetakse silmas mingit konkreetset abi liiki, mida kirjalik küsitlus ei tuvasta. Lõplike järelduste tegemiseks ehk sellest arusaamiseks, mida arvud väljendavad, on tarvis süveneda.
Sõnadest 
Meie usumaastike muudatustele viitab ka muutuv sõnavara. Klassikalistele mõistetele, nagu evangeeliumi kuulutamine, koguduse kasv ja misjon, on lisandunud mitmeid uusi mõisteid. Ma olen uute sõnade puhul ikka mõelnud, et kas tegemist on uute nähtustega, mis vajavad uusi sõnu, või on tegemist vanade asjadega, mida püüame näidata värskes kuues.
Näiteks olid minu jaoks uued mitmed mõisted, nagu „tolerantne ükskõiksus”, „vikaarkristlus”, „võrguühiskond”, „võimusimulaakrum”, „puutetundlikkus”, „ilmalik pühadus” ja „juhuslik religioossus”. Mulle väga meeldis vikaarkristluse mõiste. See on suhtumisviis, kus mittekristlane suhtub kristlusesse soosivalt. Arvan, et siin on kiriku misjonipotentsiaal.
Kokkuvõtteks võib öelda, et konverents oli Eestis toimiva oikumeenia eredaks näiteks. Kes esinesid ja millest rääkisid, on järelvaadatav Tartu Ülikooli televisiooni UTTV koduleheküljelt. Leian, et konverents oli oluliseks panuseks kristlaste ühendamisel, koguduste juhtimisel ja misjonitöö korraldamisel meie väikesel Maarjamaal.