04/2016 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste toimetaja-teadur, Elva baptistikogudus
Algus veebruari Teekäijas
5. sajandil tekkis Rooma impeeriumi lääneosas kõikjal sissetungivate germaanlaste asundusi, mida tuleks nimetada pigem valitsusteks (regnum) kui riikideks. Kõik need moodustised kestsid üsna lühikest aega ja kadusid kas sõdades või siis sulandusid. Toona tekkinud riikidest oli õhtumaa ajaloo jaoks püsivam tähendus vaid läänegootide riigil. Läänegoodid siirdusid pärast oma juhi, Rooma vallutaja Alarichi, surma üsna inimtühjaks jäänud Lõuna-Galliasse ja rajasid seal roomlaste liitlastena oma riigi pealinnaga Toulouse’is. Neil õnnestus laiendada oma territooriumi Hispaania suunas, kuhu nad ka pärast frankide käest lüüasaamist (507) elama asusid. Nende riik Hispaanias leidis oma lõpu 711. aastal islamiusuliste araablaste pealetungiga. Alemannid hõivasid Elsassi ja Šveitsi keskosa. Burgundid sõlmisid Roomaga liidu. Seni Lääne-Rooma föderaatideks olnud burgundid vallutasid aastal 457 Rhōne’i jõgikonna ja rajasid Burgundia kuningriigi keskusega Lyonis.
15. juunil 451 said oma võimsuse tipul olevad hunnid kuningas Attila juhtimisel Gallias Châlons-sur-Marne lähistel peetud Katalaunia lahingus roomlaste, läänegootide, frankide, burgundide ja teiste hõimude ühisväelt lüüa. Hunnide võitmatuse müüt purunes. Oht roomlusele ja katoliiklusele näis olevat möödas. Hunnid tungisid küll veel 452. aastal Itaaliasse ja hävitasid Aquileia, kuid keiserlikul delegatsioonil paavst Leo Suure juhtimisel õnnestus Attila suure lunaraha eest taanduma meelitada (aga võib-olla oli taandumise põhjuseks ka see, et Attila oli sõdimisest väsinud). Pärast Attila ootamatut surma (453) tõmbusid hunnid kiiresti tagasi Doonau jõe ümbrusse, sulandudes järk-järgult kujunevate Ida-Euroopa rahvaste (algbulgaarid, tšuvassid, kasaarid jt) hulka.
5. sajandi keskel tungisid anglid, saksid ja jüüdid Britanniasse ning rajasid seal oma kuningriike. 5.–6. sajandil tungisid ka slaavlased Saksamaal Elbe jõeni ja Balkani poolsaarele ning vallutasid enamiku sellest. Ida-Euroopa stepialad jäid peamiselt turgi keeli kõnelevate rahvaste (avaaride, bulgaaride, kasaaride) valdusesse.
Lääne-Rooma riigi lõplik kokkuvarisemine toimus tegelikult käratult, lihtsalt dünastia vahetusega. Roomlasi teeninud germaanlased said viimaks aru, et roomlased ei ole enam suutelised omaenese riiki valitsema. Aastal 476 kukutas leegionide poolt (germaani päritolu sõdurid olid Lääne-Rooma armees juba selges ülekaalus) Itaalia isandaks ja väejuhiks (patricius et magister militium) kuulutatud skiride prints Odoaker viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse, kelle võim oli nagunii vaid sümboolne. Lääne-Rooma langemine germaanlaste võimu alla toimus pealegi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisri heakskiidul. 486. aastal halvenesid aga Odoakeri suhted Bütsantsi keisri Zenoniga, kelle õhutusel tungisid Itaaliasse parasjagu endale uut elupaika otsinud ariaanlikud (katoliiklaste silmis eksiõpetuses elavad) idagoodid, kes kuningas Theoderich I juhtimisel vallutasid 493. aastal Ravenna ning tapsid Ida-Rooma asevalitseja Odoakeri. Theoderichi vallutuse tulemusel Itaaliasse tekkinud idagootide riik leidis lõpu aastal 553, kui Bütsantsi väed vallutasid Itaalia. Kuid „loodus tühja kohta ei salli“: juba 568. aastal tungisid Itaaliasse uued vallutajad, langobardid, ning rajasid selle kesk- ja põhjaosas oma kuningriigi keskusega Pavias, mille purustas alles 774. aastal frankide kuningas Karl. 
Ainus pikka aega püsiv ja õhtumaa ajaloos murrangulise tähendusega germaanlaste riiklik rajatis oligi 5. sajandi lõpul poliitiliselt targa valitseja Chodovech I rajatud ning juhitud Frangi riik, mis seadis ennast järkjärgult sisse Püreneede ja Rheini jõe vahel ja mis püsis 10. sajandini. Frankidele võlgneb õhtumaa tänu ka islami edasise pealetungi peatamise eest 732. aastal Toursi lahingus. Paavst kroonis frankide kuninga Karli 25. detsembril 800 õhtumaa keisriks. Nüüd oli maailmas kaks keisrit, nagu oli ka kaks kristlikku maailma: lääs ja ida. Regnum Francorum’ist sai Imperium Christianum ning Jumala armust (Dei gratia, loe: paavsti poolt) ametisse seatud õhtumaa kristlikust valitsejast sai kiriku kaitsja ja juht (defensor et rector ecclesiae). Paavstluse ja frankide (hiljem Prantsusmaa) allianss kestis sisuliselt 16. sajandini. Karl Suur sõnastas selle uue ülesande oma kirjas paavstile: „Minu ülesanne on Jumala abiga püha kirikut paganate kallaletungide ning uskmatute hävitustöö eest väljastpoolt relvaga ning seestpoolt katoliku usu soodustamisega kaitsta. Teie asi, Püha Isa, on, nagu Mooses, ülestõstetud kätega meie võitlust toetada, et Kristuse rahvas Tema püha nimeväega Teie sellisel toetusel ja Jumala juhtimisel alati oma vaenlaste üle võidu saavutaks ja meie Issanda Jeesuse Kristuse nime terves maailmas võitjaks teeks.“ Me näeme siin visandit kahe võimu – sacerdotium’i ja regnum’i – juhitud keskaegse maailma põhimudelist. Karli ja tema järeltulijate kristlik impeerium mõistis ennast misjoniasutusena. Paavstiga sõlmitud liit võimaldas Karlil oma vallutusi teha ühtlasi ka kiriku ja katoliikliku religiooni nimel. Ta nimetas end ise defensor et rector ecclesiae (koguduse kaitsja ja juht). Kõik Karli sõjakäigud kandsid ühtmoodi nii kiriklik-religioosset kui ka sõjalis-poliitilist iseloomu. Ta vallutuspoliitika eesmärk oli laiendada valitsemisalasid ja samal ajal viia alistatud rahvasteni misjonisõnum. Poliitika ja religioon ühinesid senitundmatul moel. Mõõgamisjon oli Karli ajal lubatud, isegi nõutud. See on aga uus ilming, mis valmistas juba ette keskaja ristisõdade ideelist pinnast, mille teatud järelmõjusid võib täheldada ka tänapäeva religioonide ja maailmavaadete konfliktis.
Valdavalt 5.–8. sajandil Rooma impeeriumi lääneosas aset leidnud rahvasterände tekitatud poliitilisest, kultuurilisest ja usulisest segadusest ning epohhi murrangulisest maailmaajaloolisest tähendusest võiks veel palju rääkida, ent piirdugem siinkohal mõne üldistava kokkuvõtva tähelepanekuga. Rahvasterände mõiste võttis kasutusele Austria humanist Wolfgang Laz(ius), kes 1557. aastal üllitas teose „Rahvaste rändamisest“, kuid kindlat ajaloolist epohhi tähistavaks terminiks sai see sõna alles 19. sajandi keskpaiku Euroopas pead tõstnud rahvusluse ajal. Modernsel ajaloouurimisel on selle mõistega teatud probleeme, sest veidi naiivne ettekujutus, et tohutud inimhulgad või terved „rahvad“ asusid organiseeritult oma „ürgkodust“ liikuma, rändasid põletades ja röövides läbi Rooma riigi ning vallutasid endale viimaks kusagil võõra maa, kuhu kanda kinnitada, ei pea tegelikult paika. Need rändavad inimrühmad olid suhteliselt väikesed, segakooslusega ja pidevas liikumises. Enamasti oli tegemist põgenikega, kes olid teele asunud kas sõdade või siis otsa saanud või väheseks jäänud ressursside tõttu ning kellega ühines teel seiklejaid ja vallutajaid. Rooma impeeriumi aladele lubati neil siseneda ja paikseks muutuda põgenike, liitlaste ja sõjaliste abijõududena, kuni nad lagunevas impeeriumis järk-järgult iseseisvusid ja hakkasid oma riike rajama. Neid hoidsid koos ja juhtisid auahned rändkuningad, keda huvitas eelkõige võim, mis tol ajal tähendas röövsaaki ja maad.
Hoolimata eelnimetatud mõistelistest probleemidest on Saksa antiigiloolane Alexander Demandt esile toonud hilisantiigis toimunud rahvasterände ja tänapäevast Euroopat tabanud migratsioonilaine kolm sarnasust: 1) migrantide üldarv, mis ühel hetkel ületas integratsioonivõime kriitilise piiri; 2) nende rändamise viis, sest tihtipeale saabuvad nad Euroopasse tänapäeval samal moel nagu pooleteise aastatuhande eest – sadu kilomeetreid jalgsi, lapsed käe kõrval ja varanatuke kompsuga seljas; 3) sarnane motivatsioon: inimlik enesealalhoiuinstinkt, mis sunnib põgenema sõja ja kaose jalust ning otsima uut eluruumi ja eneseteostust kõrgema arengutasemega ning sotsiaal-poliitiliselt stabiilse(ma)test riikidest. Suurim vahe see, et erinevalt tänapäeva migrantidest olid rahvasterände ajal saabunud germaanlased relvastatud. Ja see muudab praeguse olukorra palju keerulisemaks, sest igasuguse relvastatud sissetungi tõrjumiseks on Lääs oluliselt rohkem valmis kui kummipaatidega merel loksuvate või lihtsalt üle piiride jalutavate naiste-laste peatamiseks. 
Demandti sõnul oli nii toona kui on ka praegu tegemist vaestest, kuid rahvarikastest piirkondadest pärit migrantide survega rikastele, ent lastevaestele rahvastele. Loodus tühja kohta ei salli… Õigusteadlane Urmas Arumäe on oma arvamusloos „Euroopa Achilleuse kand“ nimetanud Euroopa üheks tunnuseks vähest sündivust ning hoiatanud, et sõna otseses mõttes võib viljakate sisserändajate demograafiline laine juba üsna pea legaalsel moel euroopalikud väärtused (millest kristlikud juured on juba sihikindlalt välja roogitud) ja siinse õigusruumi üle ujutada. Moslemid näikse Piibli üleskutset: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see endale“ igatahes sõnasõnalt võtvat.
Roomlased olid oma peaaegu tuhat aastat püsinud maailmariigiga loonud Vahemere äärde globaalse majandusruumi, kus inimesed, kaubad ja informatsioon vabalt liikus, nii et võrdlus tänapäeva Euroopa Liidu ja piirideta Schengeni ruumiga polegi väga kohatu. Austria ajaloolane Roman Sandgruber on täheldanud, et mitte ainult ressursside nappus ja isiklik viletsus ei pannud külmas ja viljatus Põhjas ning ohtlikus Idas elutsevaid rahvaid Rooma impeeriumi suunas liikuma, vaid neid tõmbasid ka impeeriumi kõrge arengutase ja rikkus, sära ning kõikvõimalikud ahvatlused: lõunamaade magusad puuviljad, vein, roomlaste rikkalik elukultuur, mida iseloomustasid uhked villad ja termid, võitlusmängud ja lõbustused linnades. Pole vaja palju fantaasiat, et mõista, mis kõik ahvatleb praegu vaesest idast või lõunast pärit põgenikku rikkas ja liberaalses Lääne- ja Põhja-Euroopas. Tänapäeval ei meelita enam lõuna oma päikese ja iidse tsivilisatsiooniga, vaid hoopis põhi oma kõrgepalgaliste töökohtade, sotsiaalsüsteemi ja tarbimisvõimalustega. Praegu on Euroopa ümberpöördult (veel) rahuoaas ning Vahemere ruum ja Lähis-Ida sotsiaalsete rahutuste ning kodusõdade tallermaa. Kuid erinev on kogu protsessi dünaamika: see, mis hilisantiigis toimus mitme sajandi jooksul, näib tänapäeval sündivat mõne aastaga. Tänu massimeediale, internetile ja sotsiaalvõrgustikele tuntakse hästi lääne standardeid ja massimigratsiooniga püütakse leida kiire ja universaalne lahendus kõikidele hädadele, mille on tekitanud kas sõda ja usuline ning poliitiline vägivald või vaesus ja näljahäda.
Roomlaste rajatud limes, impeeriumi tohutu kindlustatud piirisüsteem, mis oli ehitatud Rheini ja Doonau jõe äärde, aga ka Inglismaale, et takistada metsikute germaanlaste, piktide ja skottide edasitungi, ei suutnud hilisantiigi muutuvates oludes riiki kaitsta. Kaitserajatistest mindi lihtsalt üle ja mööda – nagu ka tänapäeval. Pealetungivate migrantide ja põgenikega ümberkäimine oli toona samamoodi vastuoluline ja kahepalgeline nagu tänapäeval: kord võeti neid lahkelt vastu ja koguni toodi omakasu ajendil riiki ning neile anti elamiseks maad, siis jälle üritati piire sulgeda ning sisserändajate vastu mindi sõjaväega, neid hoiti laagrites, saadeti maalt välja ja hävitati.
Siiski kujundasid Rooma impeeriumisse sisserännanud barbarid ümber kogu senise poliitilise korra. Sada aastat pärast rahvasterände algust varises Lääne-Rooma riik migrantide surve all lõplikult kokku. Ajaloo mängulava kolis Vahemere ruumist järkjärgult Alpi mäestikust põhja poole. Seda muutumisprotsessi, millega algas nn keskaeg, iseloomustavad uued inimesed, uued geograafilised piirkonnad, uus religioosne, vaimne ja kultuuriline baas, millele ehitati tänane Euroopa. Juba hilisantiigi riigikirikus eksisteerinud kiriku ja poliitilise võimu vahelist tihedat seost silmas pidades ilmneb, et impeeriumi poliitilise korra lagunemine, rändhõimude sissetung, paikseks muutumine ja ristiusustamine oli epohhi loov protsess ka kristluse jaoks. Üleüldise poliitilise ja ühiskondliku lagunemisprotsessi taustal kujunes kristlik kirik üha arvestavamaks suuruseks. Ei tohi alahinnata tõsiasja, et õhtumaa paljurahvuselise elanikkonna ainus arvestatav siduja ja tegelik autoriteet oli alates 5. sajandist kogu järgmise tuhande aasta jooksul kristlik kirik roomakatoliku kiriku kujul. Kahjuks ei saa seda väita kristlike kirikute positsiooni kohta üha materialistlikumaks ja ilmalikumaks muutuvas tänases Euroopas. Poliitilise võimu kasvuga suurenes toona ka kiriku materiaalne rikkus, sest kirikus säilisid antiikse kultuuri aarded ja teadmised. On mõistetav, et sellisel kirikul oli tähelepanuväärne külgetõmbejõud ka paganlikele germaanlastele. Samas oli ka germaanlastel roomlastele midagi pakkuda, olgu siis isikuomadused, nagu vaprus ja ustavus valitsejatele, või teatud sotsiaalsed või usulised tõekspidamised. Germaanlaste võitmine kristlusele oli omamoodi vahetussuhe, st germaanlaste ristiusustamine toimus paralleelselt protsessiga, mida nimetatakse ristiusu germaniseerumiseks. 5. sajandil alguse saanud jõukatsumise võitis paganlusest elujõulisemaks osutunud kristlus, andes kujunemisjärgus Euroopale sajanditeks uue mõtte ja sisu. Oswald Sprengleri käsituse järgi on suurte kultuuride keskmine eluiga umbes poolteist tuhat aastat. Politoloog Samuel P. Huntington kuulutas juba 1993. aastal ette tsivilisatsioonide (sh religioonide) kokkupõrke ajastu saabumist. Märgid selle ettekuulutuse täitumisest – lääneriikide sõjalised kokkupõrked islamimaailmaga, usulise äärmusluse jõuline esiletõus ja terrorirünnakud Euroopa pinnal jm – on ilmsed. Pärast Pariisi ja Brüsseli rünnakuid tõdevad ka muidu poliitiliselt korrektsed arvamusliidrid, et Euroopa on taas (tsivilisatsioonide) sõjas. Missugused väljavaated on selles kokkupõrkes heaolust rasvunud ja usuleigel Euroopal täna?
Autor esindab selles artiklis oma isiklikke seisukohti.
Järgneb maikuu Teekäijas