12/2018 
Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog
Öeldakse, et heal lapsel mitu nime. Jõulud on head lapsed, sest jõule võib oodata ja jõule võib mõtestada erinevatest vaatenurkadest. Üheks võimaluseks on käsitleda jõule kui rituaali. Rituaal tähendab sümboolset korduvkäitumist ehk mingit korduvat toimingut, millel on mingi üldisem tähendus.
Jõuludest kui rituaalist on tänavu paslik rääkida kasvõi sellepärast, et tähistame Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva. Ka juubelite tähistamine on rituaalne tegevus, mida erinevates kultuurides sooritatakse erineval viisil.
Iga rituaali puhul on oluline algsündmus, see, mida rituaaliga tähistatakse. Sünnipäeva algsündmuseks on sündimine, aastapäeva algsündmuseks on asutamine, pulma-aastapäeva algsündmuseks on abiellumine, jõulude algsündmuseks on Jeesuse Kristuse sünd.
Rituaalne käitumine on üldinimlik. See puudutab meie elu kõiki valdkondi. Võime öelda, et ka kultuur laiemas mõttes püsib koos tänu ühiselt sooritatavatele ja ühiselt mõistetavatele rituaalidele. Mõtleme siinkohal näiteks meie laulupidudele. Usulise rituaali eripära on aga selles, et rituaalil on Jumalaga seotud tähendus. Kristliku maailma jaoks tähistavad jõulud Lunastaja sündi.
Ka lihtsa inimese teeb kogetud suursündmus suureks, sest ta on endast suuremas osaline.
Rituaalidele on omane mingi väline vorm. Jõulurituaali elemente on mitmeid. Näiteks üldine heatahtlikkuse ja heategevuse tõus ühiskonnas, jõulukirikus käimine, jõuluroogade söömine, kingituste tegemine, surnuaial küünla süütamine.
Kõik see peegeldab kas otse või kaude jõulude algsündmust – Jumal kinkis meile oma Poja. Armastusteod, usklikkus, kingituste tegemine ja jõululaulud on selle teo meenutamise viisid. Mõnede jaoks on need teadlikud, teiste jaoks vaid traditsiooni järgimine.
Tänapäevastele jõuludele kaasa elades tõdeme, et paljude inimeste jaoks on need vaid vabad päevad, millele eelneb kiirustamise ja poodlemise periood, ning siis saab ohjeldamatult süüa ja juua. Juba oktoobrikuust alates algavad suurlinnade vaateakendel jõulureklaam ja jõulutrall, mille seosele jõulude algsündmusega viitab vaid jeesusnukuke sõimes.
Selles nähtuses avaldub midagi rituaalidele üldomast. Nimelt võib aja jooksul tuhmuda inimese isiklik seos algsündmusega. Ka algsündmus ise võib teiseneda. Algselt Lunastaja sünd, nüüd on poodlemine ja kiirus. Sama nähtus võib tabada vabariigi aastapäeva, küüditamise aastapäeva või iseseisvuspäeva. Vapustavat sündmust ei meenutata enam, on lihtsalt vaba päev või pidupäev.
Rituaalid, mille algsündmuse mõte ja isiklik emotsionaalne seos tuhmuvad, muutuvad vaid traditsiooniks. Nii nagu muutuvad esteetilisteks detailideks omaaegsed religioossed sümbolid. Olen mitmetelt poemüüjatelt, kes kannavad kaelas risti, küsinud, kas nad on usuinimesed. Vastatud on: jah olen; olen ristitud; ja ka seda, et rist on lihtsalt ilus asi ja sobib mu riietusega. 
Arvan, et kiriku ja usurahva osa on jõuluajal jätkuvalt jõulusõnumi kuulutamine.
Kui tähendust ja emotsionaalset sidet algsündmusega pole, võib rituaal hääbuda. Olen mõelnud, kas pole mitte mitmetes lääneriikides jõuluaja asendamine pühadeaja mõistega just märgiks Lunastaja sünni tähtsusetusest. Alguses on võõraks jäämine, siis tuleb võõristamine ja siis pole rituaali enam tarvis.
Arvan, et kiriku ja usurahva osa on jõuluajal jätkuvalt jõulusõnumi kuulutamine. On selge, et meie avatud ühiskonnas on jõuludel erinevatele inimestele erinev tähendus. Tunnen mitmeid, kelle jaoks on see jätkuvalt traditsiooniline pööripäevapüha, valguse võidukäigu algusaeg looduses. Arvamuste paljususe rägastikus on meie, kristlaste kohustus öelda oma sõnum, mitte vaikida.
Rituaali uurijad ütlevad, et rituaali elavnemine algab rituaali teostaja suhte muutumisest algsündmusega. Selle suhte muutumisel on kaks omavahel läbipõimunud vormi: taaskogemine ja mõtestamine.
Taaskogemine tähendab mõttelist ja emotsionaalset algsündmuse läbielamist. See omakorda eeldab süvenemist, toimunu endale väga lähedale laskmist. Sellistest algsündmusega samastumise elamustest on sündinud Bachi „Jõuluoratoorium“ ja Händeli „Messias“. Ka lihtsa inimese teeb kogetud suursündmus suureks, sest ta on endast suuremas osaline.
Mõtestamise ehk tähenduse andmise sisuks on uue mittemateriaalse tegelikkuse loomine. Küsime endalt, mida minule tähendab Lunastaja sünd, kelle sünnipäeva kristlik maailm jõuludega tähistab? Selle mõttekäigu lõpuni harutamine viib meid Jumala suure lunastusplaani juurde, kristluse olemuse juurde, Jumala enda juurde.
Kui oluline kirgastub, siis vähetähtis kahvatub. Kiirusel ja kommertsil pole jõuludes tähtsust, sest meile on sündinud Lunastaja Jeesus Kristus.