Jaanuar 2023
Heili Meibaum, Allika baptistikogudus
Elame armuajal, kuid meid ümbritseb palju ebajumalaid. Neid jagub igale maitsele.
On oht, et mõni iseenesest hea püüdlus võtab esikoha Issanda asemel. Liigne tegusus võib toota usuelu pinnapealsust, tõe ja õiguse otsing põhjustada uhkust ja üleolekut. Olen kuulnud räägitavat koguni pühitsusest kui puuslikust, mis olevat ohuks armust elamisele ja ligimesearmastusele. Nii võime jõuda ringiga piirini, kus puuslikega võitlemise sildi all vahetatakse lihtsalt ühed teiste vastu ning pisendatakse Issanda enda nõudmisi ja sõna autoriteeti.
Kelle puuslik on parem? Paljudele jääb ette traditsiooni-puuslik. Aga sellega võideldes ei märgata enda südamekambri nurgas irvitavat modernsus-puuslikku. Kas käsumeelsus-puusliku asendamine kõige-sallimis-puuslikuga on edasiminek? Kaanani-keele-puuslik mõistetakse hukka, ent slängiloopimis-puuslik astub asemele. Kuskil kemplevad soliidsus-puuslik versus casual-puuslik. Klassika-puuslik versus džässi-eelistamis-puuslik? Tantsisklev ülistus versus staatiline alandlikkus-variserlus? Kas palve plastmasskõlalise süntesaatoriakordi taustal on kuidagi edasijõudnum vaikuses kaasapalvetamisest?
Vahel näidatakse ebamugavaid teemasid läbi puusliku prisma, võttes nad seeläbi osavalt päevakorrast maha. Siin peab valvas olema. Kui üksmeele-puusliku abiga moraali-puusliku varjus käskude „koorem“ üle parda visata ja näiteks korduvabieludele ja niisama kooseludele läbi sõrmede vaadata, oleks see edasiminek? Mis suunas?
Kas käsumeelsus-puusliku asendamine kõige-sallimis-puuslikuga on edasiminek?
Väga populaarseks on muutumas moodne armastuse ja sallivuse puuslik. Pealtnäha kaunis ja empaatiline. Kuid hoolides ligimese tunnetest rohkem kui Pühakirja tõest, oleme libedal jääl. On kitsas tee ja lai tee. Jumalariigi ja hingevaenlase valduste vahel puuduvad diplomaatilised suhted ja viisavaba liiklemine. Jeesus oli vahel nõnda „hoolimatu“, et mõni läks ära lausa kurva meelega. Armastus ei asenda meeleparandust, vaid juhib selle poole. Kadunud poja isa ei jooksnud nuumvasika ja sõrmusega seaküna juurde hoolivust näitama, nendega võeti vastu pöördunud patune. Jeesus ei tulnud pattu legaliseerima, vaid patust päästma. Kitsast teed ei saa lahkelt laiemaks moderniseerida või muutuda sallivamaks kui Jumal. Tahaksime küll olla „Jumala sarnased“, aga lunastuse tõi siiski tema ja tema tingimustel. Hingi ei võideta kompromisslahendustega.
Ühiskonnas, kus levib arusaam, et ainus patt on patust rääkimine ja patt ise on inimõigus, muutub päästmine üldse ebavajalikuks. Ilmaasjata ei küsi Jeesus, kas ta taas tulles usku leiab (Lk 18:8). Paljunäinud ja -kogenud Paulus rõhutas pidevalt patuga võitlemise vajadust. Ta peab elu lõpus põhiväärtuseks „usu säilitamist“.
Ka vaimses maailmas kehtib füüsikast tuntud jõu õlg. Kui rüve läheb rüvedamaks, siis püha pühitsegu ennast veel enam! (Ilm 22:11). Soodoma ja Gomorra loos osutus see kaalukeeleks. Kümmet õiget ei leidunud. Kõik olid üksmeelselt patumudas kinni.
Toidu osas oleme tihti valivad, uurime ainete sisaldust ja päritolu, eelistame ökotooteid. Tuleb jälgida ka vaimutoidu päritolu ja mõju vaimulikule tervisele pikas perspektiivis.
Näiteks muusika (minu eriala) puhul peaks teadust usaldades arvestama, et teatud detsibellidest alates lülitub välja kuulaja eesajukoor ja inimene ei võta toimuvat vastu enam täie mõtlemisvõime juures, vaid madalamal tajuastmel. Sugestiivsed rütmimustrid mõjutavad seljaaju ja seal peituvaid instinkte. Siis on vaimulikust tekstist üsna vähe kasu, sest nüristavalt valju rütmimassiivi taustal ei pääse sõnad enam mõjule, vibratsioon „võtab juhtimise üle“, luues tugevamad aistingud kui intellektuaalne kaalutlus. Teksti ja helide koostöö on võimalik ainult teatud piirides. Sõnum justkui oleks, aga tegelikult kohale ei jõua.
Pole vaja, et puuslikud nüüd omavahel tülli pööraks. Seda meelelahutust hingevaenlane ilmselt naudiks. Aga kasutagem armuaega, uurigem Jumala sõna. Keegi ei tohi sealt midagi ära võtta ega juurde panna. See jääb kehtima ka siis, kui taevas ja maa hävivad.
Me võime küll „eluga edasi minna“, aga kui Issand läheb teises suunas, on meie tormamine kasutu. Tuleb päev, kui Issand avab oma „raamatud“ (Ilm 20:12), mitte meie ajastu mõttemallidele kohandatud arvamusliidrite manipulatsioonid. Seal taeva trooni ees peame ka oma puuslikest aru andma. Seniks olgem hoitud Issanda armu läbi!