5/2010 Tarmo Lige, Oleviste kogudus
„Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:48)
Piiblisalme on kasulik pähe õppida. Kui need on meelde jäänud, siis keerlevad meie mõtted Piibli mõtete ümber. Seda võib nimetada ka mediteerimiseks. Psalmist ütleb sellise Piibli lugemise kohta: „uurib ta Seadust ööd ja päevad" (Ps 1:2).
Mis saaks olla meie veel parem soov kui muutuda Kristuse sarnaseks! Eks loomisel oligi inimene koos kõige muu looduga „väga hea" (1Ms 1:31). Tänane reaalsus on, et maailm on hoopis teistsugune kui loomise hetkel. Aga soov algse seisuse järele on inimeses tõenäoliselt ikka veel olemas.
Argipäev pakub meile valikuks rohkem kui oskame valida. Mõned otsused jäävadki tegemata. Pakkumisi on vahel rohkem kui suudame ära kasutada. Mõnikord laseme suurepärased võimalused mööda ja hiljem peame kahetsema. Võib-olla sellepärast, et ei julgenud otsustada. Mis on otsustamatuse taga?
Iga meie otsus mõjutab põhiliselt tulevikku. Meie tänased otsused ei saa enam muuta minevikku – kui just ei ole tegu andekspalumise ja vanade võlgade klaarimisega. Kuid eks needki jätavad jälje meie tulevikule. Otsustamiseks vajab inimene kindlustunnet, et tehtud otsus on õige. Otsustega kujundame oma tulevikku. Ja kui varasem kogemus puudub, siis võib vahel jäädagi otsustamata. Sest ei julge. Mis siis, kui ei tule toime? Mis teised siis minust arvavad kui kukun läbi ja ei saa hakkama? Küllap on meis kõigis igavikuline soov olla täiuslik(um) ja parem kui me tegelikult oleme.
Inimene läheb tavaliselt halvast eemale ja suundub hea poole. Otsustajad ütlevad, et parem halb otsus kui otsustamatus. Kuid see pole lõpuni õige. Valikut, kellega abielluda, ei saa hiljem muuta. Abikaasat saab valida ainult ühe korra. Päris hull on aga lugu siis, kui ei julgegi võluva tütarlapse kasuks otsustada, sest kogemusi ju pole: kas ta on ikka õige, äkki pole ta täiuslik? Oh, mis häbi siis mulle! Sellepärast jätavad noored mehed igaks juhuks „turvavöö lahti" ja tulemuseks on vabaabielu.
Kui kaalul on elu või surm, ei rohkem ega vähem kui olla igavikus koos Jumalaga või ilma, siis pole kahtlust: „Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!" (2Kr 6:2) Seda otsust ei maksa edasi lükata, sest me ei või olla kindlad, kas sellist soodsat võimalust enam tuleb. Kuid ikka on neid, kes mõtlevad, et nad peavad enne saama paremaks ja õppima kristlaste seltskonnas käituma. Ikka sellepärast, et mitte eksida. Aga tulemuseks on senise elu jätkumine. Muutust ei tulegi, sest on kartus uues keskkonnas vigu teha.
Õnneks on otsuseid, mida saab uuesti teha kui peaksimegi eksima. Seda eeldusel, et Jumal kingib meile elus veel teise võimaluse. On see siis uus töö, mida me varem pole teinud või mistahes uus väljakutse. Nii öeldakse iga uue võimaluse kohta, mis paneb meid proovile ja mille õnnestumises me päris kindlad ei ole. Küsige pastoritelt, millised on tüüpvabandused, mida nad vabatahtlikelt kaastöötajatelt koguduses kuulevad. „Mul pole aega. Mul puuduvad kogemused. Ma ei ole seda ülesannet ju varem täitnud. Mul puuduvad selleks igasugused eeldused. Ei, kõik teised, aga mitte mina." See on vaid mask, millega tegelikkust kaetakse.
Tegelikkus ütleb, et ma kardan vigu teha. Kui minu teenimine on kõigile näha, siis teised ju märkavad, et ma ei saanud päris hästi hakkama. Ma oleksin nõus klaverit mängima küll, aga ainult tingimusel, et ei peaks enne seitse aastat iga päev harjutama. Ka siis võib mõni noot valesti minna, aga enam pole hirmu mängida. Mängus on võlu ja muusikast on puhas rõõm. Nii mängijale kui kuulajatele. Jah, muidugi on eesmärk mängida nii hästi kui võimalik, aga sõltumata sellest, kui palju me ka ei harjutaks, eksimise võimalus jääb.
Kas pole nii, et paljud head asjad jäävad alustamata just sellepärast, et me kardame läbi kukkuda? Kui suudaksime vaid valehäbi maha suruda ja asuda teele – nii nagu noorem poeg meile tuntud kadunud poja loos. Ta otsustas, et sõltumata uuest võimalusest läbi kukkuda ja saada häbistatud oma seni tehtud rumalate otsuste pärast, läheb ta ikkagi koju tagasi.
Ka meil ei jää muud üle kui teele asuda. Kui me kartuses eksida ei julge alustada millegi uuega, siis pole me seepärast täiuslikumad. Võimalus vigu teha jääb inimesele alati, aga selle ees ei tohi hirmu tunda, sest hirm halvab kogu meie mõtlemis- ja teovõime. Keskendume pigem Kristusele, kes üksi on meie täiuslikkuse eeskuju. Ja usume julgelt seda, et „ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks." (Fl 4:13)