12/2011 Janek Mäggi vaatlus
Me tuleme Jumala juurde, kui meil on raske. Me tuleme, kui keegi suunab. Isa või ema. Sõber või vend või õde. Me saame kosutust hingele, me saame halastust ja armu, me saame andeks ja anname andeks. Me läheme eluga edasi ning Jumala kogemise kogemus tolmub. 
Jõulud ja kirik. Kristus sõimes ja ristil. Ülestõusnuna. Midagi ärkab. Me tahame olla paremad lapsed oma vanematele ja paremad vanemad oma lastele. Paremad sõbrad oma sõpradele ja tahame leida uusi sõpru. Paremad jüngrid. Jeesusele.
.Kirikus on lihtsam uskuda
Koos on lihtsam uskuda. Usklikega on lihtsam oma usust rääkida. Jeesust ütles: "Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." (Mt 28:18-20)
Jeesus on meie juures iga päev. Siis, kui meil on raske. Siis, kui meil on rõõmupäevad.
Olla 2 kuud tubli usklik on palju lihtsam kui olla tubli usklik 2 aastat. See on võrreldamatult lihtsam kui olla tubli usklik 20, 50 või 90 aastat. Abieluga on sama lugu. 2 kuud või 2 aastat pole midagi võrreldes 50 aastaga. Jääda truuks. Hinges, vaimus ja ihus. Algusest lõpuni. Kogudus on Kristuse pruut. Paralleel on sama. Paulus ütles: "Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu." (2Tm 4:7) Usu ja armastuse säilitamine elupäevade lõpuni on väga raske töö. Lihtne on petta ja pettuda. Raske on pühenduda – jäägitult. Ilma vastutasu ootamata.
Jeesus oli reaktiive mees. Ta ei pahandanud kunagi niisama. Kuid ta pahandas paljusid: "Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: "Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!"" (Mt 21:12-13)
Me räägime Jumala halastusest ja armust. Vähem räägime Jumala riigi korrast ja Jeesuse kutsest. Mis peaks toimuma meie hinges? Kas seal on rahavahetajate saamahimulised lauad ja tuvimüüjate määrdunud pingid? Kas meie hinges on palve kadunud hingede pärast või soov röövida neid, kes on tulnud nende hingede pärast palvetama? Kas me oleme Püha Vaimu tempel või röövlikoobas?
Jeesus läkitab maailma
Jumal ei kutsunud meid saamahimule. Ta kutsus meid andma. Jumal annab. Aga mitte saamahimulistele ja laiskadele. Need ajab Jumal endast eelmale, oma koopast välja. Vend Johannes ütleb Viimse Reliikiva filmis: "Ülimalt tähtis asjaolu, erakordne ülesanne kutsub teid kloostri varjulisest rüpest, paastu ja palve juurest maailma minema, et teisel viisil meie Issandat teenida. Otsige preili Agnes von Mönnikhusenit! Vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt. Kui leiate, siis ehk jumal annab teile andeks, et te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!"
Meil on erakordne ülesanne – minna kirikust/kloostrist välja maailma. Agnesed on vaja üles leida. Vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt. Jumal ei taha, et me oleme joodikud, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead. Me ei peaks ka ise tahtma. Me võiks tahta olla Jumala lapsed. Tões ja usus. Armastuses ja halastuses. Töökuses ja pühendumises.
Mis on usk?
Usk on halastus, mitte omakasu eesmärgil selle halastuse nõudmine. Usk on armastus, mitte teiste armastuse labane ära kasutamine – tüdrukute (või poiste) äranaermine, raha väljapetmine, teiste leivakotil elamine. Usk on Jeesus, mitte tema sõnade väänamine väetitele ja komistanutele Piibliga pähe tagumiseks. Usk on lootus, mitte selle mustvalge kirvega ära võtmine.
Mis on usu mõte? Selles elamine, käskude pidamine? Meid aitab evangeelium: "Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha." (Jh 3:36) Meie peal on juba patuse elu tõttu Jumala viha ja kui me usume, pääseme selle alt.
Johannes jätkab: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu." (Jh 5:24) Usk viib meid surmast ellu – me ei lähe kohtu alla, kuigi me kõik seda vääriksime. Arm on suur. Meie, patuste vastu. Uskudes.
Olgu meil, kallis vend ja õde, igavene elu. Usume. Jeesusesse. Usume, et Jumala sõna on elav. Käigem tänumeeles, mitte saamahimus. Püüdkem käia tões, mitte valskuses. Mitte ainul jõulude ajal, vaid iga Jumala päev, mis meile on antud. Jeesus elab!