12/2012
Jõulujutt
Elas kord üks talunik, kes ei uskunud Jumalat, ega kahelnud hetkekski ka teistele teada andmast, mida ta Jumalast ja kiriklike tähtpäevade pidamisest arvas. Tema naine aga oli sügavalt usklik inimene, kes vaatamata oma mehe halvustavatele märkustele püüdis anda endast parima, et edastada usk oma lastelegi.s
Ühel lumisel talveõhtul hakkas naine koos lastega kirikusse jõuluteenistusele minema. Ta kutsus oma meestki kaasa, kuid see keeldus pahandades, et see on mõttetu lugu – miks peaks Jumal ennast alandama niivõrd, et ta sünniks siia ilma inimesena? See on lihtsalt naeruväärne! Niisiis asuski pereema oma lastega kirikuteele, samas kui pereisa jäi koju.
Üksinda kodus olles süütas mees kaminasse tule ja sättis ennast mugavalt selle ette. Samal ajal sadas väljas lund ja tuul tugevnes ning ilm kiskus üsna tormiseks. Aknast välja vaadates ei näinud talunik midagi muud kui vaid lund ja veelkord lund. Ta istus kamina ees ja mõtles endamisi, et oleks hea kui ta naine ei hakkaks koju tulema enne, kui torm on möödunud.
Ootamatult kuulis ta mingit tümpsu vastu maja seina, mis oli maja kerge vabisemise tõttu lausa tuntav. Sellele järgnes teinegi tümps. Talunik ajas ennast püsti ja otsustas asja uurida. Kuid aknast välja vaadates ei näinud ta midagi muud kui vaid lund. Nii otsustas ta asja õue uurima minna.
Läbi lumetuisu märkas ta tosinkonda metshanesid, kes tema aias segaduses ringi jooksid. Linnud püüdsid talve üle elada tema talu lähedal asuvas metsatukas, kuid suur tormituul viis neid kaitset pakkuvast metsasalust eemale. Nad olid eksinud ja segaduses ning tuulte rasida. Talunik teadis, et kui nad kohe abi ei saa, siis nad hukkuvad. Tal tekkis siiras soov neid aidata.
Oot! Ma ajan nad lauta! Seal saavad nad soojust ja tuisuvarju kuni torm vaibub. Niisiis läkski ta ja tegi laudaukse pärani lahti ja ootas, et haned läheksid tormi eest sinna varju. Kuid kahjuks ei saanud haned sugugi aru, mis talunikul plaanis oli ja selle asemel, et lauta minna, hoidsid nad kokku, et ennast kindlamini tunda. Talunik tagus laudauksele, et pöörata hanede tähelepanu just sinna, kuid ka sellest ei olnud mingit abi. Siis läks ta tuppa ja tõi leivaraasukesi, millest ta tegi pisikese raja laudaukseni. Kuid ka sellest ei olnud mitte mingit abi. Lõpuks püüdis ta neid ise lauta juhtida, püüdes nende ümber joosta nagu karjakoer. Kuid see ajas haned hoopis segadusse, mistõttu nad eemaldusid veelgi rohkem talunikust ja laudast. Mida iganes mees ka ei proovinud, ei osanud ta hanesid päästa.
Kas nad siis tõesti aru ei saa? See on ju ainukene koht, kus nad saaksid rahulikult tormi üle elada, mõtles ta endamisi. Ja siis ta mõistis, et metshaned ei hakka järgnema inimesele. Kui ma oleksin ise hani, siis nad järgneksid mulle lauta ja saaksid päästetud. Kuid see ei olnud võimalik ja nii otsustas ta teha midagi muud. Ta läks lauta ja võttis oma hanekarjast ühe hirmunud linnu sülle ja kandis selle välja, teisele poole metshanekarja. Seal lasi ta oma hane lahti, kes tiibade laksutades ja hirmunult häälitsedes jooksis lauda suunas, tuues endaga kaasa ka metshaned, kes nüüd kõik talle järgnesid.
Kui kõik haned olid turvaliselt laudas, seisis talunik veel mõnda aega hoovi peal ja tundis suurt rõõmu oma heateost. Siis meenus talle mõte, tänu millele oli see võimalik: „Kui ma oleksin ise hani, siis nad järgneksid mulle." Ning peale seda meenusid talle pilkavad sõnad oma abikaasale: „Miks peaks Jumal ennast alandama niivõrd, et ta sünniks siia ilma inimesena? See on lihtsalt naeruväärne!"
Ning sel hetkel oli talle kõik arusaadav. Kaks tuhat aastat tagasi olid inimesed kui eksinud ja segaduses olevad metshaned, kes on hukkumas. Jumal oleks võinud nende olukorra muuta ilma suurema vaevata. Kuid sellisel juhul ei saaks me ikkagi asjadest aru ega usuks Jumalasse. Ja see ongi jõulumüsteerium. Jumal tuli meie sekka inimesena, et meid päästa ja et me ei peaks tormi käes hukkuma.
Siis langes talunik põlvedele ja palvetas, mida ta ei olnud teinud lapsest saati: „Tänan sind, Jumal, et sa tulid mind päästma!"
Hää lugeja, püüa sellel advendi- ja jõuluajal leida momente, mil saad anda tänu Jumalale ja samas ulatada abikätt inimestele. Nii nagu Jumal on meid päästma tulnud, nii saadab ta meidki omakorda teistele appi.