10/2015 
Nabil Costa, Liibanoni Baptistide Ühingu tegevdirektor ja Liibanoni Evangeelsete Koolide Assotsiatsiooni peasekretär. EBF täitevkomitee liige.
Kui ajaloolased 2015. aastale tagasi vaatavad, meenutavad nad seda kindlasti kui aastat, mil Süüria sõda andis end viimaks tunda ka Euroopas. Eurooplased kohtuvad sadade tuhandete Süüria ja Iraagi konflikti ohvritega omal maal.
Ma mõistan seda hirmu, mida paljud eurooplased tunnevad, mõeldes põgenike sissevoolule. Kas nad muudavad meie sisseharjunud eluviisi ja kultuuri? Või võtavad meie kodud, töökohad ja toetused? Mis siis, kui osa neist on majanduspõgenikud? Kas lahkus võib ohustada riiklikku julgeolekut? Järsku on ohus meie usuvabadus? Ma mõistan neid muresid. Neli aastat oleme minu koduriigis Liibanonis nende hirmudega silmitsi seisnud ja sedasama kogenud, kuid siiamaani heitleme nende küsimustega.
Nüüdseks moodustavad Süüria põgenikud juba veerandi Liibanoni elanikkonnast. Me näeme vaeva, et kindlustada neile söök ja majutus ning pakkuda haridust. On olnud ka julgeolekuprobleeme, kui Islami fundamentalistid on üritanud kindlustada endale jalgealust Põhja-Liibanonis.
Alguses kartsid Liibanoni kristlased põgenevaid süürlasi aidata. Selle põhjuseks võib pidada nende kahe rahva jätkuvalt vaenulikke suhteid. Me kartsime moslemeid aidata. Kuid varsti jõudsime arusaamiseni, et enamik põgenikke on süütud inimesed, kes ennist elasid rahus ja kellel polnud midagi pistmist sõjalise konfliktiga.
Lähis-Ida on maksnud kõrget hinda meie valitsejate võitluste tõttu. Nemad võitlevad ja rahvas maksab selle eest. Kristlastena ei suutnud me pilku kõrvale pöörata, kui inimesed kannatasid. Me ei saanud järgida Jeesust ja samal ajal ignoreerida meeleheitel põgenike rasket olukorda. Me oleme saanud üle oma hirmudest ja jaganud Kristuse armastust läbi praktilise tegevuse – oleme varustanud neid toiduga, magamisasemetega, küttekolletega ning pakkunud noortele ja lastele haridust. 
See ei ole lihtne, kuid Jumal on lõhkunud kogukondadevahelised barjäärid ja julgustanud nii kristlasi kui moslemeid nägema üksteist kaastundlikumas valguses.
Me ei ole taganenud sellest, kes me oleme ja mida me usume. Me seisame nende väärtuste eest, mida Jumal on meile halastaja samaarlase tähendamissõnas õpetanud (Lk 10:25-37). See pole kerge, kuid samas on see olnud suureks õnnistuseks.
Eelmisel nädalal, kui viibisin Saksamaal, kohtusin Dortmundi lähedal töötavate Süüria põgenikega. Nad saadavad raha lähedastele, kes viibivad Liibanonis, Jordaanias ja Türgis. Nad rääkisid oma raskustest, mida nad on pidanud läbi elama, et jõuda sinna, kuhu nad on jõudnud. Nad rääkisid ka halvast ja ebainimlikust kohtlemisest, mida nad on oma teekonnal kogenud. Soojus ja toetus, mida sakslased neile pakuvad, avaldas mulle sügavat muljet. Paljud on avanud oma kodu, et pakkuda toitu ja muud abi. Väärikust ja inimõigusi austatakse, hoolimata rahvuslikust päritolust.
Saksamaa ja mõnede teiste riikide tegutsemine põgenikekriisis on heaks eeskujuks ülejäänud Euroopale. Ma sain teada, et Saksamaa põhiseaduses on „inimese väärikus puutumatu" ning seadused ja võimuesindajad arvestavad sellega. Nende külalislahkus ja austus inimväärikuse vastu on midagi, mida ei süürlased ega iraaklased pole omaenda koduriikides kunagi tunda saanud.
Ma jagasin Sõna pühapäevasel jumalateenistusel ja vestlesin nii põgenike kui kohalike sakslastega. Kordagi ei kuulnud ma kedagi ütlemas: „Me ei taha neid, nad on terroristid: las nad lähevad oma maale tagasi." Mind puudutas see, et ma nägin sakslastes kristlike väärtuste mõju, isegi kui paljud neist ei pruugi olla aktiivsed usklikud. Euroopas on sakslaste kaastundlikkus ja inimõigustele pühendumine eeskujuks. Kui põgenikud saabuvad, siis üldiselt neid koheldakse hästi.
On kurb, et Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riigid ei esitanud põgenikele kutset tulla ja jääda. Omalt poolt ei soovi ka põgenikud asuda elama selle piirkonna riikidesse. Miks ei soovita seal põgenikke vastu võtta ja miks ei soovi põgenikud sinna asuda? See on keeruline küsimus 300 miljoni araablase ja nende juhtide jaoks Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas.
Euroopasse saabuvad põgenikud on meeleheitel ja kogunevad massiliselt just neisse riikidesse, mis on üles ehitatud traditsioonilistele kristlikele väärtustele. Kuidas vastavad Euroopa kristlased? -- Mõned võivad öelda, et meil on juba endil piisavalt muresid ja me peame asetama esikohale omaenda rahva ja riigi. Kristlased aga ei saa niiviisi öelda, ilma et nad pööraksid selja oma veendumustele ja Piibli tõdedele.
Me vajame uut visiooni, et armastada ja aidata põgenikke. Praegu on aeg, mil tuleb oma usku praktikas tõeks elada. Jagades Jumala sõna, toites vaeseid ja ulatades abikäe neile, kes on hädas, peame näitama, et Kristus on kõigi jaoks – olgu nad siis süürlased, iraaklased, sakslased, prantslased või serblased. Fanatism, vihkamine ja tapmine ei ole osa kristlikust elust.
Aidata ja armastada pole lihtne. Kui me seda teeme, satume kindlasti mitmete poliitiliste rünnakute märklauaks. Meid on Lähis-Idas kasvatatud hoopis teisiti kui eurooplasi. Mõnesid meist on kasvatatud vihkama lääneriike ja läänega seotud traditsioone. Kõik osapooled peavad õppima ja kannatlikkust üles näitama, selleks et kristlased ja moslemid, samuti inimesed teistest uskudest või inimesed, kes üldse mingit usku ei tunnista, saaksid koos elada.
Me võime kohata vaenulikkust, kuid Jeesusel oli kaastundlik süda vaeste vastu: nüüd on aeg, et ka meie oma kaastundlikkust tõeks elaksime. See ei tähenda, et peaksime loobuma oma väärtustest või traditsioonidest. Me peame hoidma oma väärtusi, seadusi, traditsioonilisi veendumusi ja kultuuri. Põgenikud peavad austama neid väärtusi, mitte püüdma muuta teise rahva kombeid endale kohaseks, sest just nemad on need, keda aidatakse. Kui neile ei meeldi nende uus kodu ja nad ei austa seda, siis nad on vabad, naasmaks oma endistesse kodudesse.
Kui põgenikud jäävad Euroopasse, siis loodan, et 10–20 aasta jooksul kasvab selles maailmajaos uus põlvkond, kes võtab omaks rahumeelse kultuuri. Kultuuri, millele ei ole omane kättemaks ega vihkamine, vaid mis aitab elada rahus kõigi uskudega.
See, kuidas Euroopa ja selle kirikud põgenikekriisile vastavad, ei mõjuta ainult tänast päeva, vaid ka Euroopas ja Lähis-Idas elavate moslemite tulevikku. On aeg, et kristlased Euroopas vaataksid tulevikku, seisaksid selle eest, mida Kristus on meile õpetanud, ja osutaksid armastust kõigile, kes seda vajavad.
Ma tänan kõiki kristlasi Euroopas, kes juba töötavad põgenike abistamisel. Ma julgustan abistamistöös osalema neid, kes asja alles kaaluvad. Ajalugu jääb mäletama neid kristlasi, kellel oli uus visioon ja kes viisid ellu paradigmamuutuse, rakendades ellu kristluse aluspõhimõtet „armasta oma ligimest", ning kes ainult ei rääkinud armastusest.
Ole sina see halastaja samaarlane, keda põgenikud hädasti vajavad. See pole lihtne, kuid sellega käib kaasas õnnistus.