10/2009 William Yoderi artikli põhjal TK
Ida-Euroopa baptistiliitudest on ukrainlased jõudnud kõige kaugemale avalikkusesse
Slaavikeelsed baptistid pühitsesid Kiievis baptismiliikumise 400. sünnipäeva neli päeva. Pidustuste alguses oli Kiievi esimeses koguduses konsultatsioon 250 osavõtjaga 26 maalt. Lõputeenistusel rahvuspalees „Ukraina" oli 5000 osavõtjat, laulis 350liikmeline koor. Paljud silmad olid märjad, kui korraldajad esitlesid multimeedia vahendite toel kommunistliku tagakiusu aastaid. Lembergi katoliiklik uudisteagentuur kirjutas sellest: „Maailm ei osanud oodata, et pärast aastakümnete repressioone tõusevad baptistid taas üles ja tunnistavad julgesti oma usku."
See sündmus Kiievis tähistas nii slaavi baptismiliikumise järjepidevust kui uut läbimurret. Nagu aasta varem Odessa noortekongressil, toimus ka seekord sümboolne teatepulga üleandmine nooremale, postsovjetlikule põlvkonnale. Ukraina baptistiliidu ekspresident Grigori Komendant pidas väga oluliseks järjepidevust: „Meetodeid saab muuta, kuid noored peavad mõistma, et nad pole kännumurdjad. Eksisteerivad usuprintsiibid, mida ei tohi ei konservatiivid ega liberaalid muuta."
Viktor Hamm rõhutas: „Me toetume oma usuisade õlgadele, kes koos põrandaalustega palvetasid palju öid, et hiiglaslik NSVL kuuleks taas evangeeliumi. See aeg on käes. Kasutame aega selleks, et võita inimesi Kristusele!"
Lisaks kreeka-katoliku patriarhi Lubomir Husari (Lemberg) tervitusele loeti ette ka president Viktor Juštšenko, peaminister Julia Timošenko ja Kiievi linnapea Leonid Tschernowetski (karismaatiline kristlane) tervitused. Kõnelesid baptist Aleksander Turtšinov, kes on Ukraina peaministri esimene asetäitja. Juri Rešetnikov, (kunagi kardetud) Usuasjade ministeeriumi juhataja ja samuti baptist, nimetas oma kirikut suuruselt neljandaks konfessiooniks Ukrainas. Suurürituse üldjuht oli 29-aastane baptistiliidu noortejuht ja parlamendi liige Pavel Ungurjan.
Korduvalt kõlas mõte, et ukrainlased on slaavi baptistide töö esirinnas. Äsjatoimunud Moskva patriarh Kirilli Ukraina külastuse puhul ütles Komendant oma intervjuus: „Kirill ei tunne ukraina rahvast õieti. Arvestades oma territooriumi ja mõju võiks Venemaad nimetada „slaavi-aasialikuks". Vastupidiselt sellele on Ukraina aga tõeline slaavlaste maa."
Pidustuste infokajastustes toodi esile ukraina diasporaa rohkearvulist osavõttu. Väljendati mõtet, et Ukraina ja Moldaavia – väljaarvatud Baltikum – on konfessioonide poolt vaadatuna endise NSVL kõige vabamad maad.
Kuigi oma liikmeskonna numbritest räägiti üsna vabalt, oli ilmne, et viimasel aastakümnel on see suurenenud.
Mõtlemapanev analüüs
Vajadus enda kriitiliseks vaatluseks tuli esile Vene baptistide teoloogilise osakonna juhataja Mihhail Ivanovi (Moskva) ettekandest. Baptismiliikumise sünni ja kasvu juures rõhutas ta südametunnistuse vabaduse olulisust. See kehtigu aga ka nelipühilastele, adventistidele, Jehoova tunnistajatele, krišnaiitidele ja isegi ateistidele.
Baptisti ajaloolane ja haridusspetsialist Sergei Sannikov (Odessa) analüüsis, kui suurel määral olid 19. sajandi lõpu slaavi baptistid võtnud üle Ukrainasse sisserännanud preisi päritolu mennoniitide maailmapilti ja teoloogiat. Traditsiooniline riietumis- ja jumalateenistuslik kord, koguduslik karistamine, patsifism, maailmast eraldumine ja poliitikast hoidumine pole üldsegi baptistlikku päritolu, vaid mennoniitlikud mõjud. Seepärast soovis ta uue, ühemõtteliselt baptistliku identiteedi kujundamist.
Sellele sooviksid Ida-Euroopas tegutsevad Põhja-Ameerika ringkonnad meeleldi kaasa aidata. Kuid ühes teises ettekandes kritiseeriti nimeliselt ka Rick Warrenit, kuna ta kuulub nende hulka, kes esindavad kalvinistlikku päästmisõpetust. Ida-Euroopas on pikk traditsioon teoõigusele kalduval arminiaanlikul päästmisõpetusel. Seepärast ei usaldata siin alles kahel viimasel aastakümnel levivat kalvinistlikku arusaama, mida võib mõista „ükskord päästetud, igavesti päästetud" ning viia „hirmsale ärkamisele" elu lõpul.
Eelmainitud intervjuus kinnitas ekspresident Komendant, et „mõistlik balanss" traditsiooni ja uuenduste vahel võiks põlvkondi siduda – kunagi ei ole süüdi vaid üks pool. Jääb vaid raske küsimus, kus asub väärtusteskaalal see tasakaalupunkt?