7/2008 Tarmo Kähr, Kärdla Baptistikoguduse pastor
30. juulist 3. augustini toimus Leipzigis BWA 15. noortekonverents "Dive Deeper" - "Sukeldu sügavamale".
Iga nelja aasta järel korduv maailmakonverents tuli seekord Eestile nii lähedale, Saksamaale. Enne suurüritust võtsid eestlasi nädala jooksul vastu ja võõrustasid Rostocki baptistikoguduse noored. LNK üleskutsele vastas seitse noort: Bok Eum Kim, Signe Laur, Merje Pihelgas ja Lauri Pesur Tallinna Mustamäe Vabakogudusest, Toivo Perend ja Ken-Erik Jürma Tartu Kolgata kogudusest ning Marten Kähr Kärdla Baptistikogudusest. 22. juuli pealelõunal asus üks väikebussitäis noori teele, autojuhiks allakirjutanu.
Reis koosnes niisiis kahest osast – ühine aeg koos Rostocki noortega, millele järgnes viiepäevane maailmakonverents..
Rostocki päevad sisustasid kohalikud noored. Selle umbes 250-liikmelise aktiivse koguduse noored on suures osas tudengid ja nende aktiivne periood algab alles septembris, seega jäi meil õige õhustik nägemata. Põnevaimaks kogemuseks sellest nädalast jäi Soltau Heide-Park (lõbustuspark), millele Eestis võrdset ei ole. Julguse sai seal igatahes proovile panna. Muljet avaldas Rostocki vanalinn, mis on peale sõda ja laastavat pommitamist praktiliselt uuesti üles ehitatud. Ta on küll vanalinna moodi (st majad on ehitatud nii, nagu nad kunagi olid), kuid tegelikult on kõik uuesti ehitatud. Üks päev veedeti Berliinis. Nägime Riigipäeva hoonet, Brandenburgi väravaid, muuseumidesaart ning Berliini müüri jäänuseid. Kurb oli vaadata ajaloolist pilti, kus peale sõda lasti õhku Lunastuskirik, mis müüri teele ette jäi. Nähes märgistatud müüri asukohta läbimas kogu linna, võisin ehk veidi rohkem mõista seda kurbust, mis aastakümneid saksa rahvast saatis.
Kui Eesti Noorte Piiblipäevad on 600-700 osavõtjaga, siis näha üheskoos 6000 noort Jumalat kiitmas – see oli julgustav ja kinnitav kogemus küll.
Reisi teisel poolel olime BWA noortekonverentsil "Dive Deeper". Kaunist ülevaadet näeb internetist aadressil http://pics.dive-deeper.org (sest siinkohal läks allakirjutanu fotoaparaat katki). Päevad olid jaotatud kindla kava järgi: hommikul piiblitund, siis töö peregruppides, lõuna, seminarid ja õhtune suur ülistuskoosolek. Vahepeale mahtus ka vaba aega, kui sai tutvuda erinevate kristlike ühenduste stendidega-boksidega. Kui Eesti Noorte Piiblipäevad on 600-700 osavõtjaga, siis näha üheskoos 6000 noort Jumalat kiitmas – see oli julgustav ja kinnitav kogemus küll. Minu jaoks oli rõõmus kohtumine, kui ühel hetkel keegi mind selja tagant hõikas: "Tarmo!" Ümber pöörates võisin näha rõõmsat nägu – Jael Puusaag oli tulnud üheks hingehoidjaks. Noortele pakuti võimalusi olla palves ja jagada oma mõtteid koos kogenuma kristlasega. Kuna parasjagu palvetoas teisi ei olnud, siis ajasime juttu nii Bosniast kui Eestist. Kasutasin konverentsi aega veel teisekski kohtumiseks. Kuna olin juba nii kaugele sõitnud, siis sõitsin veelgi edasi ja võtsin aega, et kohtuda oma õe ja samuti Eesti EKB Liidu misjonäri Külvi Ungeriga tema kodus Saksamaal. On hea meel, et võin siinkohal anda edasi tervitused meie misjonäridelt ka kõigile Teekäija lugejatele. Panen teile südamele, et me ei unustaks ära neid, kes on kaugemale välja läinud ning kanda neid ikka eestpalves Isa ette. Kõigil on omad võitlused – nii ka misjonäridel ja eestpalve tugi on väga vajalik.
Aeg läks kiiresti ja peagi oli käes tagasisõidu aeg. Kahe aasta pärast toimub BWA konverents Havail. Siis küll mitte üksnes noortekonverents, vaid üldine. Lahkumisel sai iga osavõtja kaasa ka plakati, kus olid peal vist küll peaaegu kõik, kes konverentsil osalesid. Igatahes eestlaste näopildid leidsime plakatilt üles. Enne, kui reisiseltskond kodus laiali läks, palusin noortel endil kirjutada mõni mulje, mis neid sellel reisil eriliselt puudutas.
Lauri Pesur: Olin päris põnevil, sest ma polnud kunagi Saksamaal käinud. Juba sinna jõudmine oli päris kõva ning lahe seiklus, ka autos magamine.
Mõtlesin, et Rostockis aitame noortel teenistusi läbi viia ja noh midagi taolist. Aga see oli üllatav, mida me tegime ning huvitav ja äge jne. Tasemel Heide-Pargist ma ei osanud unistadagi ega sellistest vingetest ameerika mägedest. Oli ka heas mõttes väga soe, nagu kuskil soojal maal. Rannas oli ka väga äge.
Esimene pool Rostockis oli vägev füüsiliselt ja teine osa oli vägev ning turgutav vaimselt. Konverentsil meeldis mulle kõige rohkem ülistus, mass choir, need hommikused ja õhtused teenistused ning seltskond oli seal ka väga hea. Sai inglise keelt praktiseerida.
Mis ei meeldinud? Toit oli teine... kogu aeg mingid kuklid hommikul, lõunal, õhtul ja siis konverentsil ka. Aga kokkuvõttes meeldis reis väga ning olen ülimalt rahul.
Bok Eum Kim: Enne reisi olin väga põnevil ja rõõmus, et saan koos sõpradega olla väljaspool Eestit ja suhelda teiste maade kristlastega. Lootsin sellelt reisilt saada palju ülesehitavaid kogemusi ja näha ning suhelda paljude tuliste kristlastega. Aga Jumalal olid veidi teistsugused plaanid... Me nägime ka kristlasi, kelle elus olid joomine ja suitsetamine täiesti normaalsed. (Ma ei taha neid halvustada, kuid selline asi pole ju normaalne.) Me olime suht šokeeritud ja pisut pettunud ning mõtlesime, et kas kõik asjad olid seda väärt, et siia tulla... Aga ma teadsin, et Jumal ei lase juhtuda asjadel ilmaasjata ning ma palvetasin. Üks õhtu tuli see teemaks ja ma loodan, et nad mõistsid, et nende elus on midagi korrast ära. Jumal nägi seda olukorda seal ja arvan, et see oli üks põhjusi, miks ta meid sinna viis. Kuigi me ei jõudnud mingit suurt muutust korda saata, arvan, et see külaskäik ja Dive Deeper võib olla Saksamaa noorte kristlaste ärkamise algus. Peale seda kogemust on mul olnud palvesooviks palvetada nende eest ja loodan, et ka teistel. Muidugi oli ka positiivseid kogemusi, kuid see oli üks nendest, mis mind palju mõtlema pani.
Toivo Perend: Reisi kõige meeldejäävam osa oli kindlasti konverents. Leipzigis tekkis kristlaste vahel päris kiiresti sõprus ja tunne, et oled omade keskel. Osalejad jaotati väikestesse gruppidesse ja meeldiv oli, et ei lugenud nahavärv ega ka inglise keele oskuse tase. Mind puudutas eriline kogemus suurte ülistusõhtute ajal, kus oli tunda Jumala ligiolu, ja piiblitundide ajal, kui räägiti sügavamale sukeldumisest usus ja toetumises Jeesusesse Kristusesse, mis mulle isiklikult oli väga puudutav. Tänu Taevaisale ka väga heade ilmade ning hoidmise eest sinna-tagasi sõitmisel (eriti Poolas).
Ken-Erik Jürma: Saksamaa sõidul jäi eelkõige silma sakslaste lahkus ja koostöövalmidus. Leipzigi konverentsil meeldisid mulle kõige enam ülistusõhtud.
Marten Kähr: Terve reis oli väga lahe ja puudutas mind. Väga huvitav oli kuulda, kuidas toimuvad teenistused ja millised on tavad mujal maailmas. Eriti puudutas mind saabumise päeval hetk, kus saalitäis inimesi laulis "Our God is an Awesome God..." ja siis järsku jäi bänd vaikseks ja oli kuulda laulvate inimest hääli. See oli hetk, kui ma tõesti tundsin, et Jumala ligiolu on sellel konverentsil. Samuti oli meil väga tore peregrupp, mis olid spetsiaalselt tehtud nii, et koos oleks võimalikult erinevatest rahvustest inimesi. Meid oli kokku kümme (kahjuks teine pool ei jõudnud üldse kohale). Siis läksid kaks meie hulgast veel grupijuhtideks, kuna nendest oli puudus. Meie grupijuht oli Nigeeria juurtega türklane Kingley, sakslased Daniel, Yasmin, Aurora, Arne ja üks, kelle nime olen unustanud, Marionna Ghanast ja Claire Kanadast (kes peale esimest kohtumist enam ei tulnud). Olin grupis ainuke eestlane. Grupis me arutasime iga päeva kirjakohti ja jutlust, mis kinnitasid minu seniseid arusaamu Kristusest ja Jumalast.
Mulle meeldis väga ka suur kontsert Leipzigi vanalinnas. Laupäevaõhtune kurvastus selle üle, et homme algab tagasitee, oli hullem, kui hüvastijätud ja lahkumine ise. Reisiväsimus hakkas lõpuks tunda andma ja ootasin kodus puhkamist.