04/2011 Margus Einlo, Vormsi koguduse pastor
Peale Augustisõda aastal 2008 andis endine Eesti kultuuriatašee Moskvas eestlastele edasi grusiinlaste tervituse: „Teie, eestlased, pole meile mitte lihtsalt sõbrad, vaid vennad!" Veel tänaseni on Gruusia Vabariik Eestile üks välispoliitilisi prioriteete. Eesti abi Gruusiale pole piirdunud üksnes Mart Laari majandusnõuannetega president Saakashvilile. Riigikogu Gruusia Eesti sõprusrühma juhi Andres Herkeli sõnul jätkub Eesti abi Gruusiale veel kaua.
„Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.
Aasta 2008 kaheksanda augusti hommik Stalini sünnilinnas Goris. Keegi ei osanud isegi mõelda ohust, mis oli lähenemas Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna lennuväljalt. Hommikul kell 11 ilmus Gori taevasse esimene lennuk. Arvestus oli tehtud õigesti – olen oma Gruusia- reisidel märganud, et argipäeva sagin ei alga mägedepoegadel kunagi varahommikul. Pealtnägija, pastor Mihhail, oli kodus, kui Gori korrusmajadele langesid esimesed pommid. Materiaalne kahju oli suur, paljud said surma. Gori tänavatel näidati meile kassettpommide jälgi, mis rahvusvaheliste lepetega on sõjategevuses keelatud. Pastor Mihhail meenutab: „Sõitsin 9. augusti hommikul autoga, kui korraga ilmusid lennukid. Plahvatuste lööklaine oli nii suur, et pidi auto kummuli lööma; õnneks Jumal hoidis ja pommikillud ei tabanud. Nii see algas. Sõja käigus hävitati Gori lähedal Suissi külas 400 majast 390."
Tänaseks asuvad hävitatud grusiinlaste kodud Lõuna-Osseetia Vabariigis. Uut vabariiki on tunnustanud maailmas vaid kolm riiki: Venemaa, Venetsueela ja Nigaraagua. Eesti mõistes võiks olukorda võrrelda Noarootsiga, mis oskusliku Rootsi Kuningriigi poliitika kaudu eraldataks Eestist ja asub omaette ning selle tulemusena majutatakse Noarootsis asunud eestlased Tallinna lähedale Maardusse põgenike küladesse.
Mäletan Gori lähedal põgenikekülas jutuajamist Natiaga. „Näen sageli koduküla unes nii, nagu see oli enne pommitamist," meenutab noor kolme lapse ema. Võib-olla on see Natiale parem, et ta ei pääse enam koju vaatama – ehk on illusioon kodust parem, kui seal valitsev kohutav reaalsus.
Tshinvali lähistel asuvad sõjapurustused asuvad keset paradiisi – nii võiks kutsuda selle kauni ja viljaka maa loodust – hävitusekoletis paradiisis. Gruusiat oma viljaka maa, viina- ja viigimarjadega võiks Piibli mõistes võrrelda Jeerikoga – Tõotatud maa väravaga. Reaalselt pole Natia põgenikeküla 80 perekonna hulgast keegi suutnud aasta jooksul normaalsesse ellu naaseda. Statistika järgi on Gruusia elatustaseme poolest 74. kohal maailmas, tagapool Aserbaidžaanist, Ukrainast, rääkimata Venemaast. Ühe suure perekonna patriarhi sõnul on olukord getos kannatuste viimasel piiril. Vaatamata Gruusia valitsuse abile ei saa geto avarusi mitte kuidagi võrrelda unistustesse vajunud kodudega. „Meie lastel pole ju tulevikku," ütleb ootamatult kuivalt Natia abikaasa. Ja nende pere on vaid üks murdosa 127000 sõjapõgenikust.
Minult on küsitud, miks peaks aitama just Gruusia sisepõgenike lapsi, kui oled näinud ajakirjanduses pilte Fukushima aatomijaama hävingust, tohututest hiidlaine purustustest Jaapanis või sõjatules käärivast islamimaailmast, kus tulikuumades mässulainetes jäävad kodututeks Egiptuse, Tuneesia või Liibüa lapsed. Kindlasti ei peagi, aga kui oled Gori tänavatel kassettpommi auke näinud ja sõjasündmustega nii lähedalt kokku puutunud; juba aastal 2008 telklaagrites ja Tbilisi koolides põgenike lapsi näinud, siis tahaks neid lihtsalt suureks koolivaheajaks Eesti perekondadesse külla kutsuda. Teeme kogudustele ja koguduste liikmetele ettepaneku võimaldada gruusia lastele mõnenädalast suvevaheaega siin Eestis. Tänaseks on juba mitmed kogudused avaldanud soovi kaasa aidata. Kogu projekti koordineerib MTÜ LivingStone.
Erinevalt Eestist on Gruusiat peale iseseisvumist raputanud nii sõjad kui revolutsioonid. Kes teab, võib-olla on Eestis selleks nii pikalt suurt vaheaega antud, et oleks kuhu sõjalapsi külla kutsuda.