Jumalateenistus Kairo prügimäe kirikus

06/2012 Tekst ja foto: Helle Liht

Selle aasta märtsikuus pidas Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) juhatus oma igakevadist koosolekut Jordaania pealinnas Ammanis. Esialgu oli plaan pidada koosolek Egiptuses, aga kuna riigi presidendi valimistega seoses ennustati Kairos ulatuslikke rahvarahutusi, otsustasime viia koosoleku üle poliitiliselt stabiilsemasse Jordaaniasse. Siiski arvas juhatus, et oleks hea külastata ka Egiptust ning toetada meie õdesid-vendi nii majanduslikult kui poliitiliselt väga ebastabiilses olukorras. Nii põikasimegi kolmekesi – EBFi president Hans Guderian, EBFi peasekretär Tony Peck ning allakirjutanu – läbi ka Egitusest.

Maandusime Kairo lennujaamas õhtul kella seitsme paiku. Egiptuse Baptistiliidu asepresident Mounir Yacoub võttis meid rõõmsameelselt vastu ja teatas, et nüüd lähme äratuskoosolekule, kus me kõik peame kordamööda jutlustama. Kairo pilgeni erinevaid sõidukeid täis tänavate kaootilises liikluses edasi rühkides jõudsime kahe tunni pärast väikesesse korrusmaja ruumidest kohandatud baptistikogudusse. Ruum oli rahvast täis. Selgus, et neil oli pärast tööpäeva lõppu õhtul kella üheksaks juba kaks jutlust kuulatud. Nüüd oli meie kord üles astuda. Rahvas võttis meie tervitused ja spontaansed lühijutlused vastu sooja aplausiga. Tööpäeva väsimust leevendas rõõm külalistest ja ühisest teenimisest, ning koguduse ühislaul ei tahtnud kuidagi lõppeda. Meie väsimust märgates lõpetas kohalik pastor jumalateenistuse siiski õhtul poole üheteistkümneks ära ja arvas, et nüüd peavad külalised minema õhtust sööma. Egiptlaste äärmiselt sõbralikul külalislahkusel ei ole piire.23 p1030078

Järgmisel päeval oodati meid ühel Kairo eeslinnade hulgalistest prügimägedest. Olin eelnevalt kuulnud Kopti kristlaste asumist Kairo ühel suurimal prügimäel, aga ega ma ei osanud arvata, kuidas sealne elu võiks välja näha. Nüüd siis avanes võimalus.

Selgus, et prügimägi ei olegi tegelikult prügimägi, vaid hoopis prügilinnake. Sealsed elanikud kas käivad ise ümbruskonna asumite prügi kokku korjamas või tuuakse see neile n-ö koju kätte. Kitsad sillutamata rajad on ääristatud prügikuhilatega. Erinevad perekonnad on spetsialiseerunud erinevatele materjalidele – ühed koguvad metalli, teiset plastikut, kolmandad biojäätmeid, neljandad tekstiili. Sorteeritud prügi kogutakse kokku ja püütakse imeodavalt taas maha müüa. See on ainuke sissetulek, millega prügimäe rahvas ennast elatab. Elamudki on äärmise leidlikkusega kokku klopsitud prügi hulgast leitud vahenditest. Iga elamu ees on selle perekonna spetsialiseerumist väljendavad prügilasud. Ja nii päevast päeva ja aastast aastasse, saatjaks prügimäele iseloomulik lehk ja karjakaupa hulkuvate koerte sabaliputused.

Keset seda kõike seisab suur ristiga hoone, mida võib õigusega nimetada majaks. See on kohalik kogudus, kus meid oodatakse emadepäeva jumalateenistusele. Koguduse eest kannab hoolt noor baptisti pastor, kes on ise üles kasvanud samas linnakeses. Koguduse liikmete hulgas on nii koptikristlasti kui ka baptiste ja vabakiriklasi. Koguduse hoone on linnakese inimesed ehitanud ise oma vahenditest, ja see on konkurentsitult kõige suurem, kvaliteetsem, stabiilsem ja kaunim. Linnakese ainuke elektrigeneraator on rakendatud kiriku teenistusse. Kui sellest mahtu üle jääb, saavad jaopärast elektrit ka üksikud eluasemed. Kirikusse sisse astudes võtavad meid vastu sõbralikud silmapaarid ja rõõmus araabiakeelne ja -meelne ülistuslaul. Kaasa laulda on võimatu, sest keelt ei oska ja minu põhjamaine hääleaparaat ei suuda imiteerida egiptlaste võnkuvat laulumaneeri. Aga kuulata on ilus. Ja see kuulamine teeb alandlikuks, sest ei oleks iial osanud arvata, et nii vaevalistes oludes elades võib keegi nii rõõmsameelselt ja tänulikult Jumalat kiita ning anda oma parima Jumala ja kaasinimeste teenimiseks. See jääb meelde, ja sellest on õppida.

.