6/2009 Liivi Reilson, Tallinna Kalju kogudus
Olen üks neist õnnelikest inimestest, kes käis oma elu suurimal evangeelsel festivalil. Võrratu on näha kõike seda tööd, mida korraldajad on kavandanud, toimimas – lihtsalt, loogiliselt, arusaadavalt ja eelkõige usu, lootuse ja armastusega.
Uhke tunne oli laulda nii võimsas kooris, tunda end ühise tiimiliikmena kõigi muusikute, nõustajate ja palvetajatega. Hea oli näha inimeste nägusid, kes tulid ette oma elu Jumalale andma, palvetama ja elujõudu saama. Olen kindel, et paljude jaoks oli see esmane Jumala Vaimu puudutus, mis avas nende hingevärava neile endilegi veel arusaamatul viisil. Mõtlesin siis, et inimesed vajavad Jumalat, isegi kui nad veel ei oskagi seda mõista – see on hetk, kus vajatakse meie – kristlaste abi.
Meenub Michael W. Smithi laul "Agnus Dei" – naudid laulu, palvetad vaikselt ja äkki ümber sinu hakkavad käed tõusma palveks ja ülistamiseks – „Püha, püha Issand Jumal Kõikvõimas..." – ja äkki tunned, et ei imestakski üldse, kui praegu katus pea kohalt lendaks ja inglid meid üles tõstaksid... – ja siis mõistad, et just nende hetkede nimel tasubki elada.
Kui ma saaksin praegu midagi soovida, siis seda, et Lootuse festival toimuks eestimaalastele vähemalt igal aastal, sest põhjamaa rahvana ja vahel aeglased mõtlemises vajame täielikuks mõistmiseks järjepidevalt Jumala Vaimu puudutusi.
Õppisin Lootuse festivalil lauldes paluma ja veendusin ikka ja jälle, et jagades elumõtet ja eluleiba, saame ka ise eriliselt puudutatud ja õnnistatud.