01/2017
Hele-Maria Taimla, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus
Stereotüüpne pastoriproua ameerika filmides seisab malbe naeratusega, peas kenasti kammitud krunn, seljas pikk seelik. Mees on koju toonud järjekordsed külalised – sel nädalal on see vist juba viies kord, kui lugeda ka neid, kes kõik end ise külla kutsusid. Naisele tundub vahel, et mõnd külalist näeb ta elutoas tihedamini kui oma abikaasat. Aga pastoriproua ei ütle seda kunagi välja – tal on kaameli kannatus ja oma alandlikkuses hoiab ta maadligi. Seda, et ta on ennekõike teenija, peetakse iseenesestmõistetavaks, sest ta on ju ometi Pastoriproua.
Lülitades nüüd välja selle stereotüüpse kujutelma, võib väheke rõõmsamalt tõdeda, et tegelikkus on juba helgem. „Pastoriproua“ nimetus, lubage öelda, jääb loodetavasti minevikku. Vähemasti on see nii missionaalsetes kogukondades, kus pastor pole ilmtingimata inimvõimete piiril tegutsev ja asendamatu kangelane, keda on, sarnaselt presidendile, terve suure rahva peale ainult üks. Ja selle vormi kadumisest lähtuvalt pole ka eriülesannetes abikaasat. Pastor on mees nagu iga teinegi, kes vajab, et naine austaks teda, toetaks teda ja usuks temasse. Nagu ka muusik, insener, kingsepp või kes iganes, kelle abikaasa kohta ei öelda „muusikuproua“ või „kingsepaproua“.
Kahtlemata on siiski ka traditsioonilisi pastoreid ja nende prouasid. Märksa rohkem on aga neid, kes väärtustavad oma naist ka isiksusena, kellel on omad talendid, oma ülesanded siin elus. Nendes abieludes on teenimine vastastikune ning kõrvalt vaadates rõõmu ja sära oluliselt rohkem. Küsisin kolmelt naistelt, kuidas siis on pastoriga abielus olla.
Teoreetiliselt teadsin, millele jah ütlen
Maali-Liina Remmel: Erinevalt ehk mõne teise pastori naisest tutvusin mina oma abikaasa Jakobiga siis, kui ta juba täitis koguduse juhi rolli. Nii et vähemalt teoreetiliselt teadsin, millele jah ütlen, juba enne meie abiellumist. Olin kuulnud lugusid pastorikaasade raskest elust, kuid tegelikult kardetut ei ole seni pidanud kogema.
Olen tänulik, et Jakob on tark ja suurt pilti nägev juht ning lisaks kogudusetööle pühendumisele on ta vähemalt sama pühendunud meie suhtele. Ta kaitseb meie ühise elu tervislikkust ning vastavalt sellele planeerib ta ka aega ja tõmbab piire.
Lähisuhteid toetav kogudusekultuur. Meie koguduses on kultuur, kus pastor ei pea üksi kõike tegema ega igale hingehoidlikule vajadusele isiklikult vastama. Koguduses on palju aktiivseid inimesi ja see aitab hoida jätkusuutlikku tegutsemist nii, et keegi ei pea läbi põlema. Näeme evangelismi tugevalt meie ühise missioonina. Ka need korrad, kui vahel tuleb kogudusetöö jaoks ohvreid tuua, ei tundu tegelikult nii rasked, sest ka mulle endale teeb väga suurt rõõmu, kui inimesed kohtuvad Jumalaga.
Olla ühiselt sellel teekonnal – see toob meie suhtesse värskust. Näiteks oleme kogudusetöö tõttu vahetanud aasta eest elukohta ja ka praegu kaalume seda taas teha ning oleme põnevil sellest, kuidas Jumal meid koos kasutab. Loodan ja usun, et isegi siis, kui ma ei oleks pastori naine, oleksin sellegipoolest meie koguduses sama aktiivne. Tugev usk sellesse, et Jumal kasutab just kohalikku kogudust inimeste enda juurde kutsumiseks, ei sõltu minu jaoks sellest, kellega olen abielus.
Seotus kogudusetööga saab olla rõõmuks. Kogudusevõõrad inimesed on enamasti üllatunud ja uurivad, kuidas selline valik nii noore inimese poolt. (Mõned arvavad esmalt, nende jaoks klassikalist kirikuõpetajat silme ette manades, et olen kellegi endast tunduvalt vanemaga abielus.) See on tegelikult väga hea võimalus jagada just sisulise poole pealt, miks keegi peaks üldse tahtma kogudusse panustada, kuidas Jumal selle kaudu muudab inimeste elusid, mis on kristluse sisu ja nii edasi. Nii et mulle see küsimus igati meeldib.
Ma arvan, et pastorite abikaasad saavad väga edukalt olla päris erinevate iseloomuomaduste ja isiksusetüüpidega naised. Kõige rohkem läheb ikkagi vaja just siiralt Jumalat ja tema teenimist otsivat meelsust, siis ongi tugevalt kogudusetööga seotud olemine rõõmuks ja mitte koormaks. Kindlasti nii nagu iga teise naise puhul, läheb ka meil heaks (abi)eluks vaja austust oma mehe vastu, tema juhtimise usaldamist ja tunnustamist ning rõõmsat meelt.
Sõprade ring on suurem, kui osanuks arvata 
Aili Roosimaa: Kuna minust sai pastori naine 19aastaselt, siis ei olnud ma jõudnud enne mingit kindlat elustiili „tekitada”. Selge oli aga see, et tuli arvestada rohkema suhtlemisega ja suurema tutvusringiga, kui oleksin ise valinud.
Olen õppinud suhtlema ja ära tundma, millal vajan suhtlemisest puhkust, et vältida inimestest väsimist. Selle kõige juures on Tõnisel väga suur roll, sest ta mõistab, et vastupidiselt temale endale (ta saab suhtlemisest energiat juurde) saab minu aku täis just vaikuses olles. Ta ei sunni mind külalisi vastu võtma või kellelegi külla minema, kui on selge, et ma ei jaksa. Mina omalt poolt tulen poole tee peale vastu ja väljendan suhtlemiseks valmisolekut, kui aku on piisavalt täis. Olen õppinud suhtlema väga erinevate inimestega, kuulama muresid ja hakkama saama erinevate arvamustega.
Tuntavalt palju palvetuge. Samas tahan kindlasti välja tuua, et tänu pastori naise rollis olemisele tean ja kogen, et meie taga on tugev palvevõrgustik ja toetusgrupp. Tunnen, et meist siiralt hoolitakse, meid armastatakse, aidatakse, meile soovitakse parimat. Heade tuttavate ja sõprade ring on palju suurem, kui oleksin kunagi osanud oodata.
Kui tuleb välja, et olen pastori naine, öeldakse tihti: „Aa, tõesti?” Mõni muutub veidi kohmetuks, teisel tekib aukartus. Väga erilisi reaktsioone pole kohanud.
Pastori naisel läheb minu meelest kõige rohkem vaja paindlikkust, sõbralikkust ja enesekindlust.
Tuleb julgeda iseendaks jääda
Einike Pilli: Olen olnud abielu algusest, 22aastasena, pastori abikaasa. Praegu mõjutab mu elu nii mu abikaasa pastoriks kui minu rektoriks olemine. Toetame mõlemad teineteist ja kui vaja, keedame teineteise külalistele kohvi või aitame mõnd suuremat ettevõtmist ellu viia.
Meie kodus käib palju külalisi ja vahel peame oma poegadega arvestamiseks osa kohtumisi kohvikusse või kirikusse ümber planeerima.
Ja kolimist on küll tavapärasest veidi rohkem olnud. Eriti on meie elu mõjutanud Toivo õppejõuna töötamine Prahas – perega välismaale ja tagasi kolimine oli ilmselt meie perele kõige keerulisem aeg.
Pastoriametisse suhtutakse heatahtlikult. Koguduses tutvustan end sageli pastori abikaasana ja seal aitab see uutel inimestel aru saada, kes on kes. Mujal olen ikka eelkõige mina ise. Aga kus asjakohane, seal räägin ka oma abikaasa tööst ja alati kogen heatahtlikku suhtumist.
Ma arvan, et pastori naine peab julgema olla tema ise ja tegema elus neid asju, milleks teda on kutsutud, mitte neid, mida temalt rolli tõttu oodatakse. Teiseks läheb vaja palju usku, et Jumal on suurem kui keerukad olukorrad. Ja lõpuks on vaja täiskasvanulikku, natuke isegi vanemlikku armastust koguduseliikmete vastu.
Mida väärtustavad pastorid oma abikaasade juures? EKB Liidu pastorite saadetud märksõnad:
jumalakartlikkus
hea suhtlemisoskus
kannatlikkus
humoorikus
sõbralikkus
hea pingetaluvus
abivalmidus
väärikus
ustavus
konstruktiivsus
hea vaimulik osadus
otsekohesus
siirus
kohanemisvõime
leidlikkus
praktilisus
tasakaalukus
võime rääkida tõtt armastuses.