2/2009 Tiiu Roosimaa, pereema
„Ah ära parem küsi! Elu on täiesti hirmus, midagi paremat pole loota. Mis must saab? Laste toetused võetakse ära. Pensionitõusu ei tule. Kuidas ma toime tulen?" Niisuguseid ohkeid kuuleme pea iga päev. Hirm tuleviku ees – kas on midagi mõistlikku, mida ette võtta?
Olen püüdnud neid inimesi mõsta, aga ka suunata nende tähelepanu, et praegu on põhjust ka rõõmustada oma töökoha ja igapäevase sissetuleku pärast. Olen püüdnud näidata olukorra positiivset poolt.
Olgu meid julgustamas mõned minevikukogemused. Eks ole ju meie rahvas varemgi väga raskeid ja kriitilisi aegu läbi elanud. Üks viimaseid oli üheksakümnendate aastate alguses.
Seoses krooni tulekuga on meeles, et tuli hakata hoolega oma kulutusi jälgima. Selleks oli vaja teada, millised kulud on nii öelda paratamatud ja milliseid on võimalik muuta. Vaja oli jälgida, et me igaks nädalaks mõeldud toidukulu ei ületaks, aga et söök ei jääks ka väga ühekülgseks. Meie lapsed olid siis veel teismelised, üksnes kõige vanem poeg õppis ülikoolis. Ka meie muretsesime ja nägime vaeva toidu ning muu eluks vajaliku hankimisega. See mure suunas meid tegutsema ja vaeva nägema. Samas aga kogesime Jumala abi ja kaasinimeste toetust.
Praegu oleme harjunud ostma poolfabrikaate ja valmistoitu, sageli käiakse ka väljas söömas. See on mugav ja kiire, kuid palju kallim, kui ise valmistada. Ehk tasuks oma harjumusi ümber kujundada.
Töötan kollektiivis, kus enamuse töötajatest moodustavad naised. Neile on väga oluline nende välimus, riietus, positsioon ja karjäär. Üsna sageli olen kuulnud, millise remondi keegi on teinud, millise auto ostnud või mööbli muretsenud. Omavaheline mõõduvõtmine ja võrdlemine on juba lastelegi selge. Eks kajastu ju kõiges selles perede sotsiaalne staatus. Kui keegi teine saab midagi ja mina ei saa, siis võib tunduda, et minu väärikust on riivatud. Inimene võib tunda masendust, alaväärsust, kadedust. Ja olukorras, kus enam seniseid avaraid võimalusi ei ole – me ohkame. Kas ei peaks me teadlikult mõne sammu lihtsuse poole tagasi astuma? Meie isikuväärtus ja väärikus ei pea sugugi olema kõige sellega seotud.
Üheksakümnendate aastate alguses oli enamus meie rahvast vaene. Elamistingimused olid tagasihoidlikud ja töötasu väike. Mäletan mitmeid kordi, kus mul oli väga raske. Aga ma tundsin rõõmu headest sõpradest, koguduse õdedest-vendadest. Me mõistsime ja toetasime üksteist.
Neil aegadel sai meie rahvas abi ka naaberriikidest. Praegu vaevalt me sellele saame loota, küll aga võime ise olla abistajad. Viimaste heade aastatega on meie kodudesse kogunenud mitmesuguseid tagavarasid või seda, mida me enam ise ei vaja.
Tollal jõudis suur osa abist inimesteni koguduste kaudu – need kogemused on väärt, et neid ka nüüd järgida. Muutugu meie ohkamine sihipäraseks tegevuseks. Korraldagem oma elu vastavalt uutele oludele, avagem oma käed kaasinimeste heaks ja usaldagem Jumalat meie praktilistes tegudes.