Jõululaupäeva õhtu

12/2009 Mati Soonik, Tallinna Kalju kogudus

"Ma pane enese so pool magama," teatas õele, Tõnise Elsale, Mardi Anni. "Taha naagu kord ja kohus välja puhata. Hoome aa ikkagid Esimine joulupüha... Naabripoistel aa paergu raha ja tulevad Sassiga jooma."

"Viska aga päälegid pitkali..."

"Neh, neh!" katkestas Anni õe jutu. "Ma saa tihti vaid püsut-püsut magada. Alatasa kolistakse akna taga ja vanamees laseb keik majase, kis vähegid tulla tahab. Siss lällutavad podeli taga poole ööni. Jummala abiga ole elu ja terise juures, kuigid ole vääga väsin."

"Sa oled töösti peris otsa loppen," tõdes Elsa köögis toimetades. "Inime peab öösel magada saama, kui tahab pääval jalgadel püsti seista."

.

"Humigu lähe loomi talitama. Kirjakud tuleb kinlaste lüpsta... Aga kui vanamees jätab uksed lahti?" hakkas Anni kahtlema. "Ma pea ikkagid koju menema."

"Mes sa sabistad? Sa pane ennast änam maksma – sa olid vanasti kange naine. Mespärast mina alati rahus magada saa? Häda pärast moni tuleb hilisel ajal mo poole, aga et jooma seda külh mette!" seletas Anni hoogsalt. "Täna aa Joululauba, hoome aa Jeesuse sünnipääv – see äi kelba mette, sa isigid paergu joodikute pärast kannatad. Mo vanamees aa vahis – sa saad täetsa kenaste enese välja puhata... Oota, ma too soole teki ja padja kah. Kas tahad suures toas silmad looja lasta?"

"Äi, äi! Mool aa siigid ää. Tee soole niigid tüli!" hädaldas Anni.

Elsa tegigi õele aseme söögituppa.

Kui võrri põrin Tõnise õuest kaugenes, kobis Elsa tagasi sängi, kus ta mõtete vangi langes: ma pea ennast änam maksma panema – ole isigid joululauba lükata-töugata kut taburet pliida ees, aga mina ole Jummala armust ikkagid inime.... Kuid Jummala rahu aa üle keige... Tema saatis meitele Onnistegija... Tuleb sisskid hoome palvemajase menna joulujutlust kuulama. Äkisti juba täna?

Elsa uuris äratuskella ja otsustas: ikka hoome. Üks hinge kosutav jutlus annab palju jöudu – tea seda enese käest... Piibli ole kah hooletuse jätn – see äi lähe mette.

"Mes juhtus?" kostis söögitoast unine hääl.

"Mes juhtus? Mes juhtus? Mes sii juhtuda sai! Ölutid tahtsid! Aga sina maga! Ää, kui see senega lopeb!" torises Elsa pahuralt, mille järel vahtis mõtlikult magamistoa lage.

Rahu annab Issand. Moole aa rahu taris. See äi kelba mette, et porise kut pudrupada, vilksatas tal mõned hetked hiljem läbi pea.

"Anni!" hüüatas ta nii valjult, et maja vastu kajas.

"Mes?"

"Lähme päälegid hoome palvemajase," lausus Elsa seekord vaikselt, aga kindlalt. "Kui ikka vääga tahta, leia aiga. Päälegid taha ma joululapsukese sünnipääva pidada."

"Onnistud olgu Jummal, et sa sedasi metled!" õhkas Anni. "Mool aa vääga ää meel, et sa mooga üht ja samma rada tahad tallata. Seltsis aa kergem." "Taha, isigid vääga," ohkas Elsa ja pani üle tüki aja palveks Jumala poole pahklikud sõrmed risti.