2/2010 Daniel Märtmaa, Oleviste kogudus
„Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu." (Ps 62:2-3)
Tänavune talv on kujunemas väga lumerohkeks. See rõõmustab lapsi, aga pahandab koristamata lumes sumpajaid, majaomanikke ja omavalitsuste juhte. Taoline olukord oli ka 54 aastat tagasi, kui minule tekitas varjupaiga lumeküllus, hanged ja täistuisanud tee. Meenub, et Lihulasse sõiduks oldi sunnitud lumerohkuse tõttu rajama kõrvalasuvale põllule uue tee. Oli aeg, kus kehtis loosung „Me ei oota looduselt armuande, me võtame!" Põllupinna laiendamiseks raiuti teeäärsed kuusehekid maha, mõtlemata tagajärgedele. Erinevalt tänasest ei olnud siis aga lumekoristustehnikat küllaldaselt. Kõrvalteed ei olnud autoga sõidetavad nädalaid.
Nagu alles hiljem aru sain, osutus lumeuputus 1956. aasta algul mulle väga kasulikuks. Töötasin siis Tarva traktorijaamas Mihkli kiriku lähedal. Et lund oli väga palju, oli autode lumest läbi vedamine suurele Pärnu-Lihula maanteele jõukohane vaid kõige võimsamatele traktoritele, niinimetatud Stalinetsidele. Järjekordsel sõidul oli traktori järele haagitud veoauto ja selle taha niinimetatud ivan-willis, GAZ–57. Sellega läks siis pearaamatupidaja panka. Enne suurele teele jõudmist Panga mäel tõmbas aga traktor maastikuauto raami katki. Ilma esiratasteta auto vajus teele, sulgedes liikluse sellel kõrvalteel.
Minule tekitas varjupaiga lumeküllus, hanged ja täistuisanud tee
See äpardus osutus aga lõppkokkuvõttes mulle suureks kasuks. Selgus, et parajasti olid meile tulemas revidendid Moskvast, et kontrollida tehnika hoidmist. Kuna tee oli kinni, sõitsid nad kohe edasi, Audru traktorijaama, kuhu oli kavas ka minna. Nagu hiljem ministri käskkirjast lugesin, karistati seal selle eest, et kombainide ja traktorite kummirattad ja rihmad olid maha võtmata ja lattu hoiule andmata. Nii aga oli see ka meil ja on ka nüüd kõikjal Eestis. Samas olid meie masinad toona varju all, aga tänapäeval sageli veel lumehanges. Selle jutumärkides kuritöö eest oli aga Audru MTJ-i peainsenerile ja töökoja juhatajale mõlemale määratud väga suur trahv, 2500 rubla. See oli ligi kaks ja pool minu kuupalka. Siit miinus maksud. Selle tasuga sai poissmees kuidagi ära elatud. Ilma ekstreemsuse pärast pääsesin siis nii suurest väljaminekust – tänu Taevaisale lume eest!
Siit moraal: Nii mõnigi esmapilgul näiv õnnetus või raske olukord, ka rumal loosung võib lõppkokkuvõttes osutuda meile kasulikuks. Olgem siis alati tänulikud Jumalale ka meile saadetud katsumuste eest, mis esialgse arvatava kahju asemel võib meile hoopis osutuda suureks õnnistuseks. Osakem seda märgata ja hinnata!
21_Willis lumes, foto Mati Bärenson: „Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda, oma Jumala nime." (Ps 20:8).