3/2010 Meego Remmel, EKB Liidu president
Jagan teiega siin, mida vend Leo Semlek (19.08.1934 – 23.02.2010) tunnistas mulle eelmise aasta märtsikuus liidu aastakonverentsil Tallinna Kalju kirikus.
See sündis mõni aasta tagasi, kui arstid vennale enam elulootust ei andnud. Koomasse sattudes nägi ta end tõstetavat kõrgemasse taevasfääri, kus ta korraga jäi silmitsi ristiga. Ta sai aru, et tegemist on Kristuse ristiga. Veel nüüdki mäletanud ta selle ristipuu veidi pehkinud lõhna.
Vend kummardus seda risti „püha suudlusega" suudlema. Seda teinud, kuulis ta üht häält endale ütlevat: „Sind on kaalutud ja leitud olevat õigeksmõistetud! Kui sa tahad, võid sa siia jääda." Mees vastas: „Mina ei tea, Issand, sina tead! Sündigu sinu tahtmine!" Järgmisel hetkel avas ta oma silmad haiglapalatis. Arst tuli ja ütles, et tema seisundis on toimunud enneolematu pööre.
„Püha suudlusega" oma usku, lootust, armastust Kristuse surma ja ülestõusmisse kinnitanud vend kirjutati peatselt haiglast välja. Ta elas ja teenis kogudust ning ühiskonda ja meie kultuurielu jätkuvalt oma vaimuandidega – kuni elu lõpuni. Kristus elas temas ja tema Kristuses. See oli talle tähtis, kõik muu nii või teisiti teisejärguline.
Lähedased tunnistasid, et selle elamuse järel oli vend Leo Semlek kõigi ligimestega palju leplikum, sest ta oli kohtunud Kõigekõrgemaga (Ii 42:1-6).