06/2012
Jüri Puusaag
Jaanuaris 1978 sain Tallinna Kalju koguduse juhatuselt ootamatu ettepaneku kandideerida nende karjaseks. See oli kui välk selgest taevast. Kalju kogudus oli minu silmis vaimulikult hästi kasvatatud ja püsis kindlalt klassikalisel baptistlikul alusel.
Et Oleviste oli 70ndate lõpus omandamas kaasaegse, nn kogukonna, koguduse tunnusjooni, siis võinuks Kalju julgelt edasi kanda oma esialgset nime – Tallinna I Baptisti Kogudus, mida olid aegade jooksul teeninud sellised eesti baptismi suurkujud nagu August Tetermann, Evald Mänd ja Robert Võsu. Pärast palvetamist, põhjalikku kaalumist ja konsulteerimist tundsime perega vaimulikku julgust astuda sisse meile avatud väravast. Sama aasta nelipühal õnnistati mind ametisse.
Tänu Kohilast saadud praktiliste kogemuste pagasile ja kahe koguduse aastatepikkusele koostööle ei olnud kohanemine Kaljus eriti raske. Igal sammul tundsime koguduse, nõukogu ja kauaaegse endise karjase heatahtlikku toetust.
Pastorite vahetusega seotud kriis möödus kiiresti ja hakkasime tegema tulevikuplaane. Seoses sellega on meelde jäänud Võsu praktiline nõuanne: "Vanu karjalambaid ära hakka süles kandma, pööra tähelepanu noortele talledele ja erilist abi vajavatele liikmetele." Just sellest koorusid välja meie prioriteedid.
Kõigepealt tuli taastada koguduse kadumaläinud enesehinnang. Jumalat ja rahvast võib väga hästi teenida ka tagasihoidlikus pühakojas, mitte ainult kõrge torniga ajaloolises kirikus. Oli huvitav jälgida, kuidas see arusaamine üsna kiiresti kinnistus.
Järgmise prioriteedina tuli noortetöö. See võrsus heatasemelisest lastetööst, mis hakkas nüüd vilja kandma. Pühapäevakoolitööd oli koguduses innukalt tehtud ka kõige usuvaenulikumal nõukogude ajal Milda Laksi juhatusel.
Siin lähtusin seisukohast: kõik, mis pole keelatud, on nähtavasti lubatud. Ja "rohelise" presbüterina võisin ju end välja vabandada teadmatusega. Kogudusse oli saabunud muutuste aeg. Noorte tegevus sai tuule tiibadesse, kuid neid oli vaja turgutada, julgustada ja juhendada. Ma ei unusta kunagi ühel noortekoosolekul välja öeldud mõttevälgatust: "Päästa meid vanade eest!" Nähtavasti ei pidanud nad mind siis veel vanaks. Suurt abi saime Campus Crusade for Christ materjalidest ja nende esindajatelt, kes meid sageli külastasid.
Kolmandaks hakkasime edendama evangelismi kaasaegsemal viisil. Loobusime kunagi nii hästi toiminud evangeeliuminädalaist, mis ei paistnud end enam õigustavat. Selle asemel hakkasime praktiseerima isiklikku evangelismi ja püüdsime ellu rakendada Võsu samateemalise raamatu soovitusi. Alustasime Alfa kursuste korraldamist. See kõik andis üllatavaid tulemusi – liikmeskond kasvas enam kui kolmandiku võrra. Oli rõõmustav lugeda praeguse pastori Erki Tamme "Maikuu mõttest", et äsjase küsitluse põhjal peetakse praegugi üheks prioriteediks vajadustele vastavat evangelismi.
Neljandaks prioriteediks sai tasakaalustatud piibliõpe ja praktiline tegevus. Tänu koguduse ohvrimeelsusele oli võimalus teha mitmeid ümberehitusi, võõrustada rohkesti väliskülalisi (sh Billy Graham, Bill Bright) jpm. 1984. aastal tähistasime väärikalt koguduse 100. juubelit.
80ndate lõpus avanesid uued võimalused koguduseväliseks vaimulikuks teenimiseks. Siinkohal puudub kahjuks ruum kõikide kogetud õnnistuste kirjeldamiseks. Siiski tahan veel siit kaugelt ja paljude aastate järel tänada kogudust õnnistatud ühiste tööaastate eest. Tollane juhatus hoolitses suurepäraselt oma karjase eluliste vajaduste eest. Ka eriarvamuste korral suutsime lahendada kõik küsimused kristlikult. Olite minu "esimese armastuse" kogudus, kellega koos kujunesid minu karjaseameti oskused-kogemused, teie keskel kasvasid üles meie lapsed. Palun Jumalat, et te ikka hoiaksite elavana 128 aastat tagasi paika pandud "esimese baptistikoguduse" vaimulikku baasi ja jätkaksite õnnistatult selle pealisehitust. Karjased tulevad ja lähevad, kogudus jääb. "Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab." (1Kr 3:7)