07-08.2016 
Küsimused esitas Einike Pilli
Fotod: Ermo Jürma
Maikuus arutasid EKB Liidu töötegijad Nuutsakul abielu ja perekonnaga seotud keerukamate küsimuste üle. Arutelu olid palutud juhtima kaks väärikat vaimulikku, Peeter Roosimaa (PR) ja Joosep Tammo (JT). Päeva lõpuosas kõneles perenõustaja Karmen Maikalu. Kuna teema puudutab meid kõiki, palusime neid mõnele küsimusele vastata.
Mis teeb abielust abielu?
JT: Meie sooline erisus, meheks ja naiseks olemine, on Looja and, mis parimal viisil realiseerub kristlikus abielus. Mees ja naine jätavad oma vanemad ja hoiavad teineteise poole ning „nemad on üks liha” (1Ms 2:24). Selle igatsuse avalikustamine Jumala ja kaasinimeste ees koos palve ja õnnistusega muudab selle kristlikuks abieluks.
PR: Abielu on kahe erisoolise isiku eluline liit, mis on sõlmitud ühiskonna kohalike tavade kohaselt. UT-s tuleb esile, et mehe ja naise abieluosaduses on väga oluline koht sugulisel liidul. Just suguline ühendus liidab inimesed üheks lihaks. See uus side on tugevam kui senine perekonnaside.
Kuidas mõistetakse meie liidus laulatuse tähendust?
JT: Erinevalt ilmalikust abielusõlmimisest on laulatus Jumala sõna ja palvega läbiviidud talitus, kus abielupooled annavad oma tõotuse Jumala ees.
Kuidas peaks käituma kristlaseks saanud pikaajalises lastega vabaabielus olev inimene, kelle partner keeldub abiellumast?
PR: Sel puhul peaks usklik pool koguduse esindusorgani ees tunnistama oma kooselu abieluks ja väljendama kindlat tahet, et ta tahab Jumala abiga elada igati abielulist elu ega lahuta oma elukaaslasest enne, kui ajalik surm neid lahutab.
JT: Kõigepealt tuleks soovitada abielluda. Kui uskmatu pool keeldub laulatusest, tuleks siiski soovitada abielu registreerida. Kui ta keeldub ka sellest, võiks kogudusele olukorda selgitada ja võtta usklikuks saanud poolelt enne ristimist ühepoolne tõotus – et see, kellega ta koos elab, on tema mees või naine. Kui tegemist on noorte vabaabielulise suhtega, tuleks tungivalt soovitada abielluda või kolida lahku. Koguduse ja pastori positsioon peaks olema selge, kuid samas ka suhete korrastamiseks aega andev.
Kui inimene on mittekristlasena abielus olnud ja lahutanud ja siis saab kristlaseks, siis millised on tema võimalused, kui üldse, alustada kristlikku perekonda? 
JT: Mineviku patud on andeks antud ja ei tohiks sulgeda teed tulevikku. Jeesus ütleb: „Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu [ja abiellub minema aetud naisega, rikub abielu]” (Mt 19:9). „Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid” (Hb 13:4).
Need ja teised hoiatavad kirjakohad peaksid meid tõsiselt panema järele mõtlema möödunud sündmuste põhjuste ja tähenduse üle. Selleks on vaja aga aega. Vastlahutatud abielu varemetele ei saa ehitada uut elu. Kui lahutus on alles toimunud, tuleks manitseda uue abielu sõlmimise osas mitte kiirustama. Hingehoidlike soovituste tegemisel tuleks tunda minevikus toimunud lahutuse asjaolusid.
Pean isiklikult välistatuks kunagi laulatatud abielu uuesti laulatamist. Abielutõotust Jumala ees antakse elus vaid üks kord. Uue abielu puhul soovitaksin elu korrastamist ühiskonna ees, s.o riiklikku registreerimist. Uuele abielule olen valmis paluma Jumala halastust. Kui varasemad suhted on olnud vabaabielulised või riiklikult registreeritud, pean laulatust võimalikuks.
PR: Sellise olukorra kohta leiame ühe sõnumi 1Kr 7:27j: „Kui sa oled naisega seotud, siis ära püüa vabaneda; kui sa oled naisest valla, siis ära otsi naist. Kui sa siiski abiellud, siis sa ei tee pattu. Ja kui neitsi abiellub, siis ta ei patusta.” Paistab, et uuesti abiellumise osas ei ole eksegeetiliselt seda probleemi võimalik ühemõtteliselt lahendada. Toetan mõtet, et igal konkreetsel juhul annab kohalik kogudus või koguduse poolt volitatud kollektiivne organ oma hinnangu.
Kas on olukordi, milles lahutus on põhjendatud ja isegi soovitatav?
JT: Huvitav on vaadata 19. sajandil Eestis kehtinud kirikuseadust, mis kõneleb 118. paragrahvis kehtiva abielu lahutamise võimalustest järgnevatel põhjustel: „Abielutruuduse rikkumine, abikaasa kuritahtlik mahajätmine, ühe abielupoole pikaajaline, juba üle viie aasta kestnud, ka sunniviisiline eemalviibimine, abielukohustuste (=seksuaalvahekord) täitmisest keeldumine või suutmatus selleks, ravimatu nakkushaigus, vaimuhaigus, riivatu elu, karm ja eluohtlik kohtlemine, sõimamine või muud raskelt mõjuvad solvangud, kohtulik süüdimõistmine, mis toob kaasa ka abikaasa häbistamise, raske kuritegu (mille hulka on arvestatud ka ebaloomulikud pahed (=homoseksuaalsus jne)), mis toovad endaga kaasa surmanuhtluse, teised seda asendavad karistused või asumiselesaatmise.” Kindlasti on loetletud põhjuste hulgas ka neid, mida võib kasutada kerge ettekäändena abielurikkumise libedal teel.
Me ei peaks otsima lahutamise põhjusi, vaid truu abielu aluseid. Lähedaste, koguduse ja nõustajate esmaseks ülesandeks on toetada perekonda. Jumal suudab ka „raske abielu” muuta õnnistuste allikaks.
PR: Ka siin toetan mõtet, et kohalik kogudus annab oma hinnangu.
Millised on teie pastoraalse praktika põhjal eeldused truuks, eluaegseks ja õnnelikuks abieluks? Mida olete ise teinud oma abielu hoidmiseks?
PR: Oluline on oma abielu kõigi nähtuste jagamine Jumalaga, seda ka seoses seksuaalsusega. Kõige tähtsam on ju Jumala arm. Otsida enda ja oma pere ellu Jumala tahet. Soov abikaasat tunnustada nii, nagu ta on, soov andestada ja andeks paluda. Arvestada, et minagi pole ideaalne abikaasa, nii pole mul õigust oodata, et teine seda oleks. Eriarvamusi ei pea kartma, kuid tähtis on, kuidas neist tekkivaid või tekkinud probleeme lahendada. Soov kanda elu koormaid ja rõõme, olla teineteisega kannatlik. Tähtis on kaasatöötamine koguduses – see avab ühise tegutsemise võimalused ka muidu nii erinevate erialade ja huvidega abikaasadele.
JT: Abielu on Jumala and, mis algab armastusest. Jumalast kingitud abikaasa eest tuleb hoolt kanda, nii nagu me iseenda eest hoolitseme. Jeesus ütleb: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Jh 13:34).
Karmen Maikalu (pereterapeut, EKNK Põltsamaa koguduse liige)
Mis on kõige sagedamini esinev probleem abieludes? 
Suures osas on tegu suhtlemisprobleemidega. Raske on erimeelsuste korral teist inimest lõpuni ära kuulata ja teisest saadakse seetõttu valesti aru. Keeruline on rääkida oma tunnetest ja mõtetest, selle asemel süüdistatakse või öeldakse teisele lihtsalt halvasti. Nii saavad mõlemad haiget ja konfliktid kasvavad üle pea.
Väga tihti on probleemiks see, et paarisuhe on jäänud muude tegemiste kõrval unarusse – lapsed, töö ja muu vajalik tulevad esmalt ning kahekesi olemiseks ei jää lihtsalt aega või jaksu. Lõpuks ollakse teineteisest nii kaugele jäänud, et pole enam tahtmistki, ja elataksegi paralleelseid elusid, kus tegelikku kohtumist kahe südame vahel ei ole.
Mõnikord on inimestel abielu suhtes ebarealistlikud ootused – näiteks arvatakse, et heas kristlikus abielus ei tohiks olla tülisid, et armastav abikaasa peaks minust ilma sõnadeta aru saama, et armumistunne peaks alatiseks kestma jääma jne. Kui need ootused ei täitu (ja need ei täitu kunagi, sest baseeruvad valedel eeldustel), siis tekib abielu suhtes rahulolematus ja pettumustunne.
Kahjuks peab tõdema, et liigagi sageli on probleemiks ka vägivald – nii vaimne kui füüsiline.
Kas Sa näed erinevusi kristlikes ja mittekristlikes abieludes?
Lähtudes nendest paaridest, kes on jõudnud minu juurde teraapiasse, võin öelda, et tegelikult on probleemid sarnased nii kristlastel kui mittekristlastel. Inimesed oleme me kõik. See, et kristlikes abieludes pole probleeme, on müüt. Näen rõõmuga, et kirikutes räägitakse aina avameelsemalt sellest, et abieluprobleemid ei tähenda seda, et sa oled halb kristlane. Saadakse aru, et probleemide puhul on igati kohane pöörduda spetsialisti poole, kes aitab omavahel asjad selgeks rääkida ja lahendusi leida. Tõrkuvad autod viime teenindusse ja hambavaluga läheme hambaarsti juurde. Miks ei võiks ka tõrkuva või haigettegeva abielu puhul spetsialisti abi otsida?
Kuidas Sina koos abikaasa Meelisega oma abielusse panustad?
Me üritame alati asjad südamelt ära rääkida. Ei hoia endasse, kui hinges midagi kripeldab. Ei lase probleemidel kuhjuda. Proovime sealjuures teineteist hoolega kuulata, et saada aru teise poole seisukohtadest ja sellest, kuidas teine olukorda näeb. Samuti oleme üritanud leida teineteise jaoks aega ka laste ja tööde-tegemiste kõrvalt. Peame oluliseks seda, et vahepeal päris kahekesi aeg maha võtta.