09/2016 
Einike Pilli, seminari rektor
Pühapäevahommikune Viljandi baptistikirik oli pidulik ja südamlik. Viljandlastele lisaks olid seminari avajumalateenistusel osalemas kahe konfessiooni juhid, seminari õppejõud ja üliõpilased. Uued üliõpilased on EKB Liidu Keila, Laagri, Tartu Kolgata, Rakvere, Oleviste, Tartu Risttee, Kunda, Kohila, Tallinna Kalju ning Valga ja Toompea Nelipühi kogudustest. Uutele üliõpilastele anti üle matriklid ning nende ja kõikide teiste õppimaasujate eest palvetati. Jumala rahvas on õpihimuline, sest kui kõik õppijad ja õpetajad kirikus ette kutsuti, jäi saalis olev rahvas vähemusse.
Uutele üliõpilastele soovis õppejõud ja Euroopa Baptistiföderatsiooni esindaja Helle Liht, et nad elaksid välja Jumala armastust, mis on aegade-ülene ja palju kõikehõlmavam kui ainult meie ise ja meie koguduste elu. Kes elab millegi suurema nimel, selle päralt on tulevik. Sel inimesel pole midagi kaotada.
Kohaletulnuid tervitas ka EKB Liidu president Erki Tamm, kes julgustas küsima tegelikke küsimusi, mida inimesed meie ümber küsivad. Ta uskus, et seminaris õppimine aitab nendele paremini vastata.
Teenistuse tegid südamlikuks taaskohtumisest rõõmsad naeratused ja kallistused ning koguduse pastori ja seminari vilistlase Allan Helde poolt juhitud vanad head ülistuslaulud. Pidulikkust lisas Pärnu adventkoguduse pastori Rein Kalmuse klaverimäng. 
Jumalateenistus lõppes rektor Einike Pilli jutlusega. Ta kirjeldas Apostlite tegude raamatu 18. peatüki põhjal, kuidas Jumala riik levib lüli-lülilt edasi. Paulus viib läbi „väikegrupikoolitust” Priskillale ja Akvilale samal ajal, kui nad telke õmblevad. Priskilla ja Akvila saavad juhtideks Efesoses – nii sünagoogis kui oma kodus kristlasi kogudes – ja koolitavad kahekesi Aleksandriast tulnud Apollost, kes omakorda läheb Korintosesse ning aitab seal kristlikku argumenti veenvalt esitada.
Niisamuti läheb Jumala töö edasi Eestis – 1930ndatel jääb Baptisti Usuteaduse Seminaris teiste seas silma Robert Võsu, kes omakorda leiab 1970ndatel aastatel kolm meest – Joosep Tammo, Peeter Roosimaa ja Ermo Jürma ning saadab nad Ida-Saksamaale õppima. Kui mehed sealt tagasi tulevad, saavad neist seminari taasavamise eestvedajad 1989. aastal. Ja nüüd kannavad liidus vastutust juba nende käe all õppinud inimesed, koolitades edasi järgmisi põlvkondi. Jumala töö läheb edasi seal, kus inimesed vastavad tema kutsele ja järgivad seda.
Peale avaaktust läks koolipere Nuutsakule, et ühiselt lõunat süüa, üksteise nimed ja näod kokku panna ning siis õppima hakata. Kolm ja pool päeva loenguid, palvusi ja vestlusi sulatasid meid meeskonnaks. Võib vist isegi öelda, et perekonnaks. Sõime ühest katlast, ujusime samas järves ja hüüdsime sama Jumala poole.
Teise kursuse tudeng Riina kirjeldas oma õppimiskogemust: „Seekord avastasin, et on erinevaid õppejõude. Mõni loeb loengut, teine kasutab läbisegi erinevaid õppemeetodeid. Parim õppimise viis on minu meelest loengu ja arutluse kombinatsioon, sest siis üliõpilased pingutavad rohkem ja saavad rohkem teada. KUSi tugevuseks on toimivad üks-ühele suhted ja koostöö erinevatel tasanditel.”
Ühe asja said tudengid esimesel sessil hästi selgeks – piibellik juhtimine on meeskondlik ja Jumala riigi väikseim ühik on kaks. Selle tarkusega on hea vastu minna uuele õppeaastale – igal üliõpilasel tuleb leida endale mentor, hea on leida omale õpikaaslane ja uue õppeaine „Jumal, loodu ja kogudus” kaastundemisjoni projekt viiakse läbi meeskonnas. On ju Jumal ise oma salapärasel viisil meeskond. Ja tema viib oma tööd edasi.