Detsember 2020 
Einike Pilli ja Mikael Raihhelgauz, KUSi meeskond
Lõppeval aastal oleme õppinud nägema inimelu väärtust teisiti kui varem. Oleme kaalunud mõttes, kui suurt majanduskahju võime kanda, et päästa inimeste elusid. Oleme küsinud, kas füüsilise tervise hoidmine väärib hinda, mida selle eest vaimse tervisega maksame. Kuigi riigipiirid on kinni hullemini kui nõukogude ajal, tunnetame enam kui kogu senise elu jooksul, et jagame saatust terve inimkonnaga. Milline aeg!
Märgakem nende jõulude ajal ennast ümbritsevate inimeste väärtust ja öelgem seda neile!
Jõulud kuulutavad meile selget sõnumit inimelu hindamatust väärtusest. Sünnib väike vaene laps ja kuningad lähevad teda tervitama. Karjased jätavad oma töökoha, et beebit näha ja vanemaid õnnitleda. Keegi neist ei ole imikuga kuidagi seotud. Ometi rõõmustavad kõik, kuna elu on nüüd rohkem. Kuna nad usuvad, et sellel tundmatul poisil on tohutu potentsiaal muuta terve inimkonna saatust. Ühel, inimeseks saanud Jumala elul, võib olla nii suur väärtus!
Ometi ütleb evangelist, et „Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu“ (Jh 1:11). Vahel on inimestel raske märgata väärtuslikku otse enda silma all. Mõne elu väärtuslikkust õpime tundma alles tagantjärele, kui see on lõppenud. Mõnikord harjume heaga nii ära, et hakkame seda enesestmõistetavalt võtma. Unustame öelda „Aitäh!“, „Oled mulle oluline!“, „Oled kallis!“. Soovime, et märkaksime nende jõulude ajal ennast ümbritsevate inimeste väärtust ja ütleksime seda neile. Loodame, et ise lähedaste armastust kogedes tajume pühade ajal veelgi paremini oma elu hinnalisust ja suurt potentsiaali. Armastus teeb iga inimelu väärtuslikuks!
Veelgi väärtuslikumaks teeb meie elu inimeseks saanud Jumal. Oleme tänulikud sellele beebile, et ta siia maailma sündis ja muuhulgas meie osaduse võimalikuks tegi. Jeesuse tulek kinnitab sinugi elu tohutut väärtust. Koroonakaose jõulude ajal võime kergesti kaotada silmist lootuse ja väärtuse, mida Jeesus ise meie ellu tuua tahab. Jumal on meiega, meie keskel. Märkad sa teda? Meie elu ega jõulude väärtus ei peitu rõhutatud pidulikkuses, ülekoormatud jõululaual või kuusepuu all, ei kiirustamises ega kaunistamises. Jõulusõnum ütleb, et Jumal tahab meiega kohtuda.
Ent kuidas me seda sõnumit niivõrd imelikul ajal välja elame? Varem oli kõik lihtne. Nõudlus pühadeaegse härduse ja lootustunde järele kasvas koos piparkookide ja mandariinide nõudlusega, jõudes jõululaupäeval haripunkti. Kristlikul kogudusel – Jumala armu ja rahu ainsal litsentseeritud maaletoojal – tuli vaid oma kiriku uksed avada ning pingid täitusid justkui imeväel. Tänaseks on nii mõnigi koroonasse haigestunud inimene kaotanud oma võime mandariinide lõhna tunda. Traditsioonilisest jõuluteenistusest on aga saanud tõsine oht rahva tervisele.
Oma püüdlustes jõululugu tõlgendada oleme alateadlikult vaadanud kirikut selle laudana, kuhu inimesed rändavad, et Jeesusega kohtuda. 2020. aasta kontekstis on niisugune tõlgendus oma jõu kaotanud. Jõulude eel seisame omamoodi teelahkmel. Võime teha oma lauda veel väiksemaks: mina ja mu pere – meie oleme Joosep ja Maarja (või siis lambad ja vasikad, kui tahame eriti alandlikud olla) – ning Jeesus sünnib siin meie kodus, parajasti siis, kui me seapraadi ja hapukapsast sööme. Kuid on ka teine tee...
Vahest peitub koroonakriisi ootamatu väärtus just selles, et meil on aega ja motivatsiooni jõululoo radikaalse sõnumi taasavastamiseks? Jeesus ei sünni selleks, et preestreid ja kirjatundjaid nende vagaduses tunnustada, vaid et kehtestada riik, kus Kuningas ise otsib lähedust kõige tühisema karjasega, kuulutades oma teenimise ja kannatuste läbi: „Sinu elu on väärt rohkem, kui kõik maailma rikkused!“