5/2008 Märt Saar, MTÜ GoingUP juhataja
Kui arvutada sõrmedel kokku kõik Eesti noored, siis läheks meil näppe vaja 350.000 tükki. Just nii palju on 7-26aastaseid inimesi, kelleni ka paljud kirikud jõudumööda püüavad jõuda. Tegelikult ei ole see number ainult noortetöö tegijatele. Kui vaadata ülemaailmset statistikat, siis olgu see õnneks või kahjuks, aga 90% inimest tuleb päästmisele enne vanust 21 aastat. Noored lihtsalt on oma olemuselt vastuvõtlikud.
Huvitav on veel see trend, et keskmine noortejuht vahetab ametit 2-3 aasta järel. Põhjuste seas on ka läbipõlemine, pettumine ja käegalöömine. Imelik, aga see potentsiaal, mis on noortetöös, jääb siin-seal meie kirikutes avastamata! Enne kui rööpad paigas, lahkub vedurijuht ametist. Eriti sagedasti juhtub seda väiksemates linnades ja külades.
Seepärast korraldasime MTÜga GoingUP üle-eestilise ja konfessioonidevahelise konverentsi noortele juhtidele. 2.-3. mai toimus Viimsis esimene juhtimiskonverents nimega „Põlev Pirn".
Mäletan, et palvetasime 60 osavõtja pärast. See oli tõeline mägi, mille pärast palvetada. Raske oli isegi leida 100 nime, kes seda tööd üldse teeks.
Jumal õnneks vastas ja kokku registreerus konverentsile üle 100 inimese. See oli midagi erilist, vaadata Athena hotelli konverentsisaali täidetud laudu. Ruumi, kus üheskoos üle 80 üliolulise töötegija.
Noort juhti tuleb näha
Üks noortejuht Kesk-Eestist kirjutas mulle peale konverentsi kirja küsimusega: „Kuid siiski, on üks asi, millest ma aru ei saa. Miks ikkagi on nii, et kõik peale mu enda koguduse näevad minus midagi, kedagi – noortejuhti?"
Noored juhid Eesti kirikutes peavad olema nähtaval, isegi kui nad teevad nähtamatut tööd.
Võib-olla oskab lugeja sellele vastata? Mu enda kogemus näitab, et tegemist ei ole üksikjuhtumiga. Selline küsimus on siin-seal. Üks noortejuht Tallinnast ütles, et ta annaks väga palju, kui ta saaks kasvõi kord nädalas oma pastoriga koos maha istuda ja rääkida.
Me ei mõtle sellele tihti, aga kui noortejuhtide eest ei hoolitseta, siis ju jäävad hoolitsemata ka kõik 350.000 Eesti noort.
Ehk teeks pildi paremaks see, kui juhid kirikutes mõtleksid läbi, kuhu nad teatepulka üle andes jõuda tahavad? Võib-olla aitab küsimus, mis saab siis, kui laste- ja noortetöö koguduses lonkab või üldse puudub? Või kui sel aastal oli beebibuum, siis kuidas oleme me varustatud 15 aasta pärast nende teismelistega tegelema tegelikult?
Istusin ühe lätlasega bussis. Mehe nimi Peteris Sprogis, Läti baptistiliidu piiskop. Noor pereisa, endine Matteuse (Baltimaade mõistes) hiigelkoguduse pastor.
„See pastor on rumal, kes suures linnas ei palka kirikusse täisajaga noortejuhti," rääkis Peteris. Enamik noori kolib varem või hiljem suurtesse linnadesse. (Ainuüksi Tartus on 22000 tudengit). Aga kui kiriku esiridadesse noortejuhti ei panda, siis see kogudus on sama hästi kui suremas.
Kui kallis lugeja peaks olema suuremast linnast, siis kas sa teadsid, et sellised kohad nagu Tapa, Jõgeva ja Tõrva kogudus palvetavad intensiivselt kasvõi võimalike noortejuhtide pärast?
Noortejuhti tuleb näha nii suures kui väikses kohas. Ja kui mõnes kohas ei ole teda võimalik märgata rahaliselt, siis vähemasti võiks ta tunda, et ta on üldse olemas – teda tunnustatakse järgmise generatsiooni juhina.
Noort juhti tuleb hoida
Alustasime konverentsil kõige tähtsamast, põhiülesandest, mis samas tihti kipub rooste minema, mõnel puhul ka ununema: evangeeliumi kuulutamisest. „Palun mine lõikusele."
Ülesandena said kõik noortetöö tegijad panna oma värviline knopka Eesti kaardile. Imelik, aga kui oluline oli seda kaarti meil kõigil hiljem vaadata! Paljud kirjutasid tagasisidelehtedele, et Jumal kõnetas neid läbi selle, et nad tundsid, et nad ei olegi üksi ja Eestis on samu lõikajaid veelgi.
Teine teema oli „Astu lõvile vastu". Paulusel oli lõvisid vähemalt kaks (tormine meri ja Suurkohus). Meie noortejuhtide jaoks olid need viis valdkonda, milles kästakse meil saada usklikelegi eeskujuks: usk, armastus, käitumine, kõne, puhtus. (Kõige rohkem heitlevad noored juhid usu-lõviga, kõige vähem käitumislõviga.)
Saime hiljem ühelt Harjumaa noortejuhilt sellise tagasiside: „Olen seda tähele pannud, et noortejuhid otsivad lahendusi ja nippe, aga enda usuelu arendamisele ei pööra nii palju tähelepanu... Mulle väga meeldis, et sa ei pakkunud välja 10 meetodit, kuidas noortetööd heaks muuta, vaid tõid esile suhte minu (inimese) ja Jumala vahel. Olen ka täiesti veendunud, et see ongi kõige olulisem."
Öeldakse, et vaimulikult on juht kõige tugevam 40-aastaselt. Olen hakanud ka ise järele mõtlema, et kui palju vajavad need noored juhid, kel keskmine vanus 18-20 aastat, vaimulikku tuge!
Tahaksin küsida sinu käest edasi: isegi kui su kogudus on osanud näha noort juhti, kui palju ja kuidas te teda hoiate?
Noort juhti tuleb tugevdada
Kui esimese õppetunni fookus oli „lõikusel" ja teine „lõvil", siis meie viimane väljakutse noortejuhtidele puudutas Jumala tõotust. Paulus ise ütles, et Jumal teeb nelja asja: seisab ta kõrval, teeb ta vägevaks, kuulutab läbi tema ja kisub lõvi suust välja (2Tm 4:17).
Teisisõnu, Jumal on suurem kiskja kui lõvi.
Aga kui noortejuht on ilma selle jumaliku kinnituseta, siis on üsna loomulik, et ta aja jooksul kaob või põleb tühjaks! Mäletan, et see oli üks põhjustest, miks omal ajal minu kaas-pühapäevakooliõpetaja kirikust lahkus. Ta jäi eemale Jumala tõotustest.
Seepärast otsustasimegi „Põleval Pirnil" ka kahte noortejuhti eriliselt tugevdada. Kirjutasime neile nende endi viljade põhjal isiklikud kirjad, mille siis kõigi ees ette lugesime. Ja kui pärast koju jõudsin ning postkasti vaatasin, siis kirjutas üks Saaremaa noortejuht nõnda:
„Aitäh veel kord laheda konverentsi ja super-üllatuse eest (see tunnustuskiri)! Olen nüüd juba vaikselt šokist toibuma hakanud! See tunnustus-julgustus oli tõesti õigel ajal õiges kohas... just mõni nädal tagasi tekkisid mul mõtted, et kas olen seda noortetöö asja lihtsalt oma lõbust teinud... [pange tähele, ta on seda tööd teinud üle 10 aasta!] ... noh, et Jumala juhtimise ja kutsumisega ei ole siin midagi pistmist... aga see kiri näitas, et sellel tööl on mõju olnud ja raudselt on Jumala käsi mängus olnud, sest minu enda omapäi tehtud tegevusel sellist tulemust ei oleks. Aitäh veel kord!"
Ja kui sa neid näed, mõtle, mis juhtuks siis, kui sa neid ka hoiaksid omal kinnitaval viisil? Isegi kui sa ei ole pastor: mis siis saaks, kui sina teda toetaksid?
Neid juhte ei ole palju, meie kohtasime sel nädalavahetusel 100. Võib-olla on neid kirikute peale ühtekokku 200. Aga lisaks nende nägemisele ja hoidmisele on neid vaja ka tugevdada, sest kes teab, ehk on nad just praegu läbipõlemise või pettumise äärel, lõvi suus?
Ma usun, et Jumal tahab tunda neid 350.000 noort. Aga kuidas me nendeni jõuame kui meil noortejuhte pole ja me neid tõeliselt ei armasta?