04/2012
Maie Takel
Oskar Luts alustab oma „Kevadet" sõnadega: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud..." – ehk siis, kui seminari rektor Margus Kask helistas, olid mul just tähendamissõnade koolituse materjalid lahti ja tegin nende kallal tööd. Ja siis tuli palve panna kirja muljed toimunud päevade kohta.
Jaanuaris-veebruaris asetleidnud koolitus oli suuremahuline ja kuuldud materjali palju – koguduse töötegijana soovin, et midagi sellest, mida ise olen omandanud, saaks ka koguduse liikmetele jagatud. Seetõttu on tekkinud juba harjumus, et kui mingit uut materjali saan, siis kindlasti töötan selle põhjalikult läbi. Olen korduvalt kogenud, kui oluline on jagada kuuldut ja õpitut ka teistega. Sellest on mitmekordne kasu: eelkõige kinnistad teadmisi ise ja ka teised saavad võimaluse oma silmaringi laiendada ja usku kasvatada.
.Mõnes mõttes olen maksimalist ja tahan ühest asjast võimalikult palju välja pigistada. Mõeldes tagasi koolitusele ja nendele päevadele, mil Tartus viibisin, täidab südant tänu. Kõigepealt teadmised, mida sain Kadri Uguri loomingulistest õppetundidest, Ain Riistani poolt antud taustinformatsioonist ja tähendamissõnade mõistmiseks vajalikust alusest ning Peeter Roosimaa detailideni minevast kirjakohtade analüüsist. Võrdväärselt oluline oli võimalus saada kokku töötegijatega teistest kogudustest ja olla koos teelaua osaduses ning mõtteid vahetades. Ja kui veel mõttekaaslasi leiad ja vaikselt koostööst unistad – juba ainuüksi seepärast tasus Tallinnast Tartusse sõita.
Usun, et see pole ainult minu kogemus, kuidas Jumal sageli just tavapärastest erinevates olukordades meid kõnetab. Võib-olla oleme siis rohkem avatud, aga kindlasti oleme priid igapäevarutiinist ja kohustustest, mis julma halastamatusega oma osa nõuavad. Olles eemal, on meie meeled vabamad ja oleme võimelised enam kuulama nii Jumalat kui ka iseennast.
K. Uguri bibliodraamas ja sellest hiljem mõtiskledes näitas Jumal mulle mitmeid tõdesid minu enese kohta. Kummaline on see, et asjad, mis juba ammu on kusagil su sees peidus, vajavad justkui starterit, et esile tulla. Teadsin küll, et Jeesus läkitas oma jüngrid kahekaupa välja, et Kogujas on öeldud: „Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti." (Kg 4:12) Ometi ei tundnud erilist vajadust leida enese kõrvale püsivaid kaastöölisi, kellega koos Jumalat otsida ja teda teenida. Bibliodraamas sai asi aga väga selgeks: kui kaks on ühel meelel ja kindlalt midagi otsustanud, siis on kolmandal väga raske neid valitust kõrvale meelitada. Samas – erinevate vabanduste, palvete, ähvarduste ja keelitustega – on üksikut päris kerge rajalt maha lüüa. Asi, mis ühe juures õnnestub, ei hävita kahte ega kolme: kahekordset kindlust on ikka raskem vallutada. Koos valvates ja üksteist korrigeerides on meil võimalik vältida erinevaid karisid.
Pean tunnistama, et ega ma kõiki pärle koolitusest veel kätte saanud ei olegi. Koolitus tähendamissõnadest, nagu eelnevadki koolitused, millest Tartus osa olen saanud, mõjutab ilmselt kõiki osalejaid pikema aja vältel. Need kogemused ja teadmised, mis omandame, saavad väikesteks vundamendikivideks meie isiksuse kujunemisel.
Olen vaikset viisi teinud kaastööd kahes koguduses: vennastekoguduse raames juhendan naisteringi ja Laitse koguduses on pastor palunud aeg-ajalt sõna võtta jumalateenistustel ja kodugrupis. Aga selleks, et midagi jagada või õpetada, pead ise olema õpetatud, peavad sul enesel olema teadmised, mida ei saa kusagilt mujalt kui ainult lugedes ja õppides. Põhitöö ja pere kõrvalt täisajalisele õppele minna on väga raske, aga täiendkoolitused, mida Kõrgem Usuteaduslik Seminar pakub, on suurepärane võimalus enese harimiseks. Olen paari aasta jooksul hoolega jälginud Seminari täiendkoolituste plaani ja ootan põnevusega uusi koolituspakkumisi.
Jätkugu Seminari töötegijatel ikka jõudu ja tahtmist kutsuda kokku neid, kes mitmeks aastaks kooli õppima tulla ei saa, kuid kes ometi vajavad ja tahavad tegeleda enesearendamisega.