02/2016 
Argo Tallerma, Saaroni baptistikoguduse pastor
Alliansspalvenädal – oodatud aeg paljudele usklikele – on Kohtla-Järvel ja Jõhvis toimunud üle kümne aasta. Need õhtud on liitnud erinevaid kogudusi ja kristlasi ning andnud kogemuse, et me oleme Jumalas üks rahvas. Seal tunneme, et määrav on usk Issandasse Jeesusesse kui oma isiklikku Päästjasse ja pattudest vabastajasse.
Kohe istuti ka lennukile, mis tõi mõlemad – isa ja poja – kodumaale tagasi.
Tänavune teema oli „Kadunud poegade naasmine”. Iga kõneleja lähtus ja käsitles seda vastavalt oma tunnetusele ja arusaamisele. Nii nagu juba tavaks, tegi algusosa kohaliku koguduse karjane ja andis siis sõna teistele pastoritele. Lisaks sõnakuulutusele ülistati Jumalat ühislauludega. Seekord oli muusikas appi tulnud Kiviõli vabakoguduse noortebänd. Peale igat sõnumit palvetati konkreetse paiga pärast. See oli meeliülendav elamus, kui nii noored kui vanad kõikidest uskkondadest tõstsid oma hääled Issanda kiituseks. Peale teenistust järgnes kohvi-teelaud, kus oli võimalus vestelda ja palvetada erinevate vajaduste pärast.
Alliansspalvenädal kestis 10.–17. jaanuarini. Sellest võtsid osa: Kohtla-Järve Saaroni baptistikogudus, Kohtla-Järve metodistikogudus, Kohtla-Järve Jumala Sõna kogudus, Kogudus Uus Põlvkond, Päästearmee, Jõhvi metodistikogudus, Jõhvi adventkogudus, Jõhvi nelipühikogudus ja Jõhvi luteri kirik. Nii toimus nädala igal õhtul kell 18 kuskil teenistus. Adventistid ja nelipühilased jagavad ühist hoonet, seega olid laupäeval võõrustajateks kaks kogudust. Valdavalt on siinsed kogudused venekeelsed, vajadusel toimus ka tõlge eesti keelde. Üksnes Jõhvi luteri ja Saaroni baptistikoguduses toimuvad teenistused eesti keeles.
Nädalast jäi eriliselt meelde Narva metodisti koguduse karjase lugu. Ta on isiklikult kogenud, mida tähendab olla isa rollis, kes toob tagasi oma kadunud poja. Nende peres juhtus järgmine sündmus. Üks tema poegadest otsustas täisikka jõudnuna minna Austraaliasse õnne otsima. Kuid olukord kujunes selliseks, et ta jäi seal kaugel maal kõigest ilma ja kõige kiuste veel ka haigestus. Polnud enam kellegi peale loota ega olnud kedagi, kes aitaks. Kõikjal olid vaid võõrad inimesed, armas ja toetav perekond aga kaugel Eestis. Ise oli too noormees võimetu liikuma või midagi ette võtma. Ka perekond kodumaal oli nõutu. Isal ei jäänud muud üle, kui pojale järele lennata. Kuid ega see ettevõtmine kerge olnud. Peale selle, et kuskilt oli vaja leida raha, tuli vormistada viisad ja planeerida kõige ohutum lennuteekond. Muret ja läbielamisi oli küllaga. Mingil moel õnnestus pojal lennata Türki, kust hakati aga poja eest perekonnalt rahalist hüvitist nõudma. Kuid palves sai isa kinnitust, et ta saab oma poja tagasi, ilma et peaks selle eest mingit lunatasu maksma. Viimaks suudeti asjad sinnamaale viia, et poeg toimetati Amsterdami, kuhu isa talle vastu lendas. Amsterdami lennujaamas toimus isa ja poja kohtumine. Poeg oli äärmiselt vaevatud olemisega, viletsas riietuses ja paljajalu. Isa kaisutas oma poega ja nuttis. Kohe istuti ka lennukile, mis tõi mõlemad – isa ja poja – kodumaale tagasi.
Seda lugu rääkides olid isal pisarad silmas, ka kuulajad ei jäänud sellest puutumata. Võib öelda, et selles juhtumis on üsna sarnaseid jooni Piibli kadunud poja looga. Nii siin kui ka kõikide uuestisündinud usklike eludes täitub Pühakirja sõna: „...sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” (Lk 15:24).