06/2016 
Peeter Valk, Loksa baptistikogudus
Tänavune meeste palveõhtu oli Loksa koguduses juba teine. Esimese organiseeris EKB Liidu vanempresbüter-president Robert Võsu 80ndate algul kogudusevanematele osaduseks ja ühiseks õppimiseks. Ka siis oli meie palvela paar päeva täis õpetust ja meeste laule ning palveid. Tol ajal ei tohtinud sellistest kogunemistest jääda mingit jälge. Seepärast on mul ununenud isegi täpne aastaarv. Tänu Jumalale, praegu on teised olud – pildista-kirjuta, palju tahad!
Nüüd, 27. mail tuli kokku ligi 60 meest; mõnel isal olid pojad kaasas, aga neil oli isekeskis nii elav osadus, et poisse kokku lugeda ma ei suutnudki.
Alguses oli aias ühine õhtusöök, mille valmistas Jaak Lassmann koos appi tulnud õdedega – aitäh neile! See maitsev toit oli rõõmsa suurkohtumise hea sissejuhatus.
Kell seitse algas vaimulik jagamine (minu osaks oli tõlge vene keelde). Kohila koguduse pastor Viljar Liht ütles avatervituse ja saatis kitarril ühislaule – õhtu laululehe üheksa laulu olid mitme põlvkonna varasalvest, mõnda lauldi ka mitu korda. Ühispalves kehastus apostel Pauluse soov: „Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta” (1Tm 2:8).
Meie poolt tervitas kohalik pastor Avo Valk. Vanavend Peeter Valk tuletas meelde Issanda abi Loksa kogudusele läbi aastakümnete, alates uue koguduse asutamise võimalikuks saamisest nõukogude ajal. Noor vend Erki Laul tutvustas koosviibijaile eelseisvaid Piiblipäevi.
Innustava vaimuliku sõnumiga teenis EKB Liidu president Erki Tamm. Siis järgnes Issanda surma mälestamise osadus, mille järel jäädi eestpalvele. Erki ja Meego palusid siinkirjutajale ka terviseabi.
Õhtu teises pooles istus enamus (tugevalt üle 40) osalevaid mehi-vendi autodesse ja hakkas Loksa kohta parajalt pika voorina Eestimaa mandriosa põhjapoolseimasse tippu, Purekkari neemele, liikuma. Autodega sõideti seni, kuni minna andis. Edasi astuti ööbikute laulu saatel ja Madis ning Tõnis Valgu juhtimisel jalgsi läbi metsanoorendiku, mille seest siit-sealt veel punavägede poolt omal ajal mahajäetud ehitiste seinad paistsid. Lõpus turniti veidi arvukatel kaldakividel ja kohal me olimegi.
Mitmed süütasid tõrvikud, üks vendadest oli osanud koguni tormilaterna kaasa võtta, sest nii ta ju on – mere kaldal puhuvad ikka tuuled. Taeva poole loitvatele tulekeeltele lisandusid meeste veel tulisemad palved, seda nii Loksa linna ja rahva kui Pärispea rannameeste ja nende juhtide pärast... edasi meenutati pea kogu Eestimaa piirkondi ja linnu. Palvete eestvedajateks olid Leho Paldre ja Meego Remmel. Teised mehed palusid südamest neid palveid kaasa, kuni lõpuks vend Erki Tamm i-le punkti pani ja veel ka eri paikadesse koduteele minema asutajad palves taevase Isa kätesse usaldas.
Üks noorem osaleja jõudis vahepeal ka püksisääred märjaks kasta, sest mis rannas käimine see siis ikka on, kui jalgugi märjaks ei saa. Küll kodus need püksid-ketsid ahjutruubil jälle kuivaks saab! Ülejäänutel jäid jalad küll kuivaks, kuid vähemasti südamesilmad olid paljudel märjad.
Äkki avastas vend Ott, et üks laul oli veel lehelt laulmata ja siis kaikus rannal: „Varsti, üsna pea, saame näha Kuningat.’’ Meeste pilgud pöördusid viimaks juba merre vajuvale päikesekettale, mis sisinaga (meie kujutlustes küll) vette kadus. Siis jätsime hüvasti selle paiga ja nähtuga ning suundusime oma koduteedele, kaasas mehised tervitused.