09/2017 
Mart Metsala, Valguse Tee vabakoguduse pastor
Olevistes kirikus toimus 29. augustil suur palve- ja ülistusteenistus. Õhtut juhatas Mart Metsala ja kaasa teenisid Valguse Tee koguduse muusikud.
Ettevõtmine sai alguse tunnetusest, et meie maa ja rahva arenguloos on hetkel ülimalt oluline murdekoht, kus määratakse kindlaks, mis saab tulevikus Eestis toimuda või ei saa. Millised väärtused saavad domineeriva positsiooni ja millised vajuvad tahaplaanile, millised on avalikus ruumis kõlavad mõtted ja milline on suunda määravate sõnade ja mõistete tegelik sisu. Mäletame ju hästi, et nõukogude ajal tähendas „rahvaste sõprus” aktiivset venestamist, „vabastamine” vallutamist jne. Ka täna on nii mõnigi kaunisõnaline loosung täidetud hoopis vastupidise sisuga ja vanu valesid pakutakse agaralt uute tõdede pähe.
Jumal on pannud oma seadused kehtima ja kui need mõõdud ületatakse, järgneb karistus. Meie tegudel ja sõnadel on tagajärjed. Kahetsusväärselt on jäänud tähelepanuta, et teise maailmasõja eel ei pandud Eestis millekski Jumala korduvaid hoiatusi ja meeleparanduskutseid, mille esitasid nii avalikkuse kui ka valitsuse ees prohvetid Kaarep ja Reits. Tagajärgedeks olid okupatsioon, terror, küüditamised, vangilaagrid, venestamine. Soomes ei jäetud sellelaadseid kutseid üldrahvalikule palvele ja meeleparandusele tähelepanuta ja Soome saatus kujunes sõja kaotusest hoolimata teiseks kui meil.
Kogeme tänagi, et ülekohtukarikad ajavad üle. Nii enam jätkuda ei tohi. Me ei usu, et muudatus saaks tulla poliitikutelt või mujalt selle maailma süsteemist, vaid usume, et tervenemine saab tulla üksnes uuendatud südametest, kes on kohtunud elava Jumalaga. Selleks on aga vaja, et Jumal külastaks ise seda maad, valaks siin erilisel viisil välja oma Vaimu. Nii kirikutes kui kogudustes, aga ka bussis, ostukeskuses, tööl, teatris, kodudes, metsas jm. Jumal saab inimestega kohtuda igal pool, igal ajal, unes või ilmsi. Aga meie osa on väljendatud Piiblis: „... kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa” (2Aj 7:14). 
Jumala rahvas ei pea teistele näpuga näitama, vaid hoopis end Jumalale alistama, oma pattudest meelt parandama ja oma maa ja saatuse eest paluma. Peame võtma Jumalat tõsiselt kõigil tasanditel. Siis sekkub Jumal meie ellu positiivsel kombel ja meie tulevikku ei lõigata ära.
Meie probleemiks pole inimesed, vaid vaimne kurjus, mis ründab eriti just võtmepositsioonil olijaid, aga ka teisi. Selle vastu on meil vaja seista ja võidelda, et mitte kurjuse, vaid Jumala tahtmine sünniks. Me vajame elava Jumala sekkumist, aga ka seda, et meie kristlastena võtaksime oma õige positsiooni Kristuses. Et me ei halaks abitutena, vaid kasutaksime Jumala poolt antud vaimulikku varustust, mis on võimas (2Kr 10:4; Ef 6:10–18).
Siit ka palve- ja ülistusteenistuse vajadus. Palusime andeks endi kui kristlaste patte ja sõnakuulmatust, oma kõva südame ülbust. Palusime ka oma maa eest, et kurjuse- ja nõidusesidemed puruneksid. Et Jumal külastaks meid oma püha ligioluga ja puudutaks oma Vaimuga kogu rahvast, nii usklikke kui mitteusklikke – et ei jääks kedagi, kes pole kuulnud ega tea ega saa aru. Palusime, et ta pöörduks tagasi meie juurde oma halastusega.
Oleme südamest tänulikud Oleviste kogudusele ja pastoritele – Siim Teekelile, Ülo Niinemäele ja Heldur Kajastele – südamliku abi ja vennaliku koostöö eest, samuti ka EKB Liidu juhile Erki Tammele, kes imelise armastuse vaimu ja avatusega meiega kaasa palvetas.
Kogesime tõelist usurahva ühtsust, sest saalis oli paljude koguduste pastoreid ja töötegijaid Jumala poole hüüdmas. Usume, et see on heaks julgustuseks edaspidigi selles vaimus koos Jumalat otsida ja teenida. Taevas on meiega!