02/2018 
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Samal ajal kui Eesti tähistab oma sajandat sünnipäeva, naasevad kodumaale Kured. Ei, mitte need linnud, kelle lahkumisega kaasnevat rahvasuu järgi kurjad ilmad, vaid täiesti tavalised ja omad inimesed – Ingmar ja Rebeka lastega.
Kui asju koos Jumalaga teha, saab hakkama.
Nii Ingmar kui Rebeka sündisid paljulapselises perekonnas. Ingmar oli oma pere viiest lapsest viimane ja Rebeka seitsmelapselise pere esmasündinu. Mõlemad said kristliku kasvatuse osaliseks ja võtsid iseenesestmõistetavalt, et kui nad peaks kunagi oma perekonna looma, siis palju lapsi oleks normaalne. Nii juhtuski.
Nad kohtusid teismelistena, viisteist aastat tagasi, ja abiellusid noorelt. Ingmar oli siis Tartu ülikoolis arstiteaduskonna tudeng ja Rebeka õppis inglise filoloogiat. Käidi läbi teiste kristlastega, teeniti kaasa koguduses ja oldi osa iganädalastest kodukogunemistest. Neile sündis kaks last – Kristopher ja Philip.
Aga Ingmar mõtles kaugemale ja unistas suuremalt. Minna arstiks kõike maailma, ravida haigeid kõigepealt Soomes, siis äkki Kanadas või suisa Austraalias, oli noore mehe mõttekäik. Nii ta läks kaks suve järjest Soome haiglasse tööle. Kogemus sai positiivne.
„Jumal tegi uksed lahti ja ei pannud kätt ette,” ütleb ta nüüd, kui teekonda meenutab. Perekond tuli nägemusega kaasa, kolides esimese peatusena Helsingisse. Ingmarist sai ortopeedia resident ehk teisisõnu kopsis haamriga põlvi ja vajadusel opereeris näiteks liigeseid.
Jooksvalt õpiti soome keelt. Rebeka lähtus grammatikast ja sellest, et rääkides jutt korrektne oleks. Ingmar seevastu korjas üles tänavaargood ja naases tööpäevadelt 5-6 slängisõnaga. „Üks huvitav sõna on näiteks juju,” ütleb Ingmar. „See tähendab asja mõtet või iva.”
Kuid küsimusele, mis on olnud Soome-aastate „juju”, ei vasta ta kiirustades. „Eks Jumalat on palju palutud ja saanud teistelt nõu küsitud. Mul on alati südamel olnud, et Jumal mind kasutaks.”
Seal olles sündis Kurgedele veel kaks last: kolmas poiss Joseph ja siis tüdruk nimega Sophia. Rebeka läks inglise keele õpetajaks ja puutus kokku pagulaslastega. Kaheksa aasta jooksul koliti ühtekokku seitse korda ja viimaks jäädi pidama mereäärsesse Porvoosse. Seal olla palju rootslasi, aga üles on leitud ka eestlased, kellega koos on käima lükatud eestikeelne perekohvik.
Elanud vennasrahva keskel, leiavad Kured, et kuigi sarnasusi kahe kogukonna vahel on palju, on ka erinevusi. „Soomlastel tuleb small-talk (viisakusvestlus – toim) lihtsamini ja kätt surutakse meelsamini,” ütleb Rebeka. „Aga lõpuks on ikkagi nii nagu Eestis. Kui sina ei räägi teistega, siis sinuga ka ei räägita.”
Veel on erinevuseks, et Soome poodidest ei leia kooki ega šašlõkki. Ei pelmeene ega hapukoort. Küll aga meenub esimese asjana grillmais ja makkara ning sõbralikult mahe sinep. Suureks erinevuseks on ka, et sealne asjaajamine käib paberitega ja nii on Kured jäänud ilma digiallkirja võludest.
Kuigi Kured on loonud suhteid siin ja seal, käinud erinevates kogudustes, tunnevad nad, et päris oma kristlikku kogukonda nad pole leidnud. Ikka on jäänud tunne, et oled külaline ja mitte oma. Aga küsimusele, kuidas on võimalik, et aastatega usk kärbunud pole, vaid ikka värske püsib, vastab Ingmar, et ilmselt pole see muu kui Jumala arm. „Võiks ju mõelda, et vanast rasvast, aga kaheksa aastat on selleks liiga pikk aeg.”
Ees seisab kolimine tagasi kodumaale. Vanim poeg Kristopher on 9aastane ja on hakanud küsima, kas ikka peab? Neil ju koolid, sõbrad ja hobid seal maal – ja vanematel lihtsat vastust ei olegi. Aeg on täis saanud. „Ootame põnevuse ja väikse hirmuga, millised uued uksed meile avatakse,” ütleb Rebeka. Palju asju, mis on lahtised, ja see on esimene kolimine, mis mõjub valusalt. Siiski usuvad nad, et kui asju koos Jumalaga teha, saab hakkama. Ja kui nüüd perekonda võetaks koer, mõtlevad poisid, siis on tulek kaalutav.