7-8/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Sellel aastal Euroopas üksteise järel juubeleid pidavad baptistiliidud on üsna algusest peale väärtustanud oma seminari ja oma ajakirja. Mul on olnud õnn olla Eestimaal 125-aastase vendluse töös sellel ajal, kui need mõlemad tööharud on ka siin taastatud ning rõõm on olnud osaleda ka mõlema valdkonna arendamises.
.Olen vahel küsinud endalt: milline oleks minu/meie koguduste tänane usuelu siis, kui neid kumbagi ühel päeval jälle ei oleks? Tõsi, kuna olen ületanud 50 eluaasta piiri, siis mäletan veel üsna eredalt, milline see elu ilma nendeta oli. Ka siis oli osadus Issandaga, Jumala Sõna lugemine, regulaarsed jumalateenistused, piibli- ja palvetunnid jne. Samas tean, et on olnud veelgi kitsamaid aegu.
Pärast suvepuhkust on rõõm taas teed käia, lootuses kohtuda vanade ja uute kaastöölistega ning jõuda paljude lugejateni.
Kindlasti võib tänases globaliseerunud maailma kuuluvas Eestis leida neile mõlemale, liidu ühisööd toetavale tugisambale, mitmeid lähemaid või kaugemaid alternatiive (nagu neid siin-seal ka erineva eduga kasutatakse).
Meie koguduste liit on viimastel aastakümnetel nimetanud nii seminari kui ajakirja oma ühistöö prioriteetide hulgas. Mõlema käekäik ja jätkusuutlikkus on olnud juhtide südameasi.
Terve hulk vabatahtlikke autoreid ja üks osakoormusega töötav toimetaja seisavad praegu hea selle eest, et kuust kuusse jõuaks ajakiri „Teekäija" lugejate lauale.
Siin avaldatavate materjalide valmimiseks töötavad inimesed, kes võtavad selleks aja, et koostada tekste, mis peavad aitama lugejaid isiklikus usus edasi areneda või informeerima aktuaalsetest arengutest põhjendatult ja asjatundlikult.
Seminari õppejõuna olen näinud, et hea kursuse- või lõputöö kirjutamine nõuab igalt üliõpilaselt pühendumist ja aega ning viimast tunduvalt rohkem, kui algselt mõeldud. Sama kehtib ka iga artikli kohta „Teekäijas", kus kord trükitud must-valge teksti iga sõna hindajate hulk on sadu kordi suurem. Seepärast tahan väga tunnustada nende inimeste panust, kes ajakirjale kaastööd on teinud.
Liit on koostöös väljaandja Sõnasepp OÜ-ga soovinud hoida ajakirja hinda nii madalal kui võimalik, et ta oleks meie lugejatele kättesaadav. Kuigi postikulud on tõusnud pea igal aastal, hindame mugavust, et ajakiri saabuks paljudele otse koju. Samas pole ajakirja kaanehinda pikemat aega tõstetud, mis tähendab tegelikkuses trükkijale alalist pealemaksmist.
Liidul pole võimalust luua oma väljaandele turundusosakonda, kelle töötajad suudaks iga lõppenud tellimuse korral konkreetse tellijaga ühendust võtta. Nii oleks suureks abiks, kui iga kogudus või üksiktellija näitaks tellimuste pikendamisel üles vajalikku hoolsust, kuid leiaks armastuses juurde ka uusi lugejaid.
Kindlasti on sinugi elus ülestõstvaid või hoiatavaid kogemusi, mille Issand on andnud teistega jagamiseks. Samuti oled osalenud kõnekatel kohtumistel, mis huvitaksid teisigi. Paljudel meist on kvaliteetsed digikaamerad või mobiilgi teeb trükikvaliteediga pilte, suur hulk meist kasutab igapäevaselt arvutit. Tuleks üle saada eestlaslikust tagasihoidlikkusest ja jagada oma usukogemust ka „Teekäijas". Siinjuures tuleb muidugi kasuks iseloomu küpsus, mis ei solvu, kui mõni kaastöö ei lähegi trükki või ei ilmu täies pikkuses. Aastate eest kirjutamisega alustades olen õppinud Koguja tarkust: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!" (Kg 11:6).