10/2013
Ermo Jürma, toimetaja
„Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks" (Ho 8:12).
Jumala selgetele käskudele vaadatakse kui võõrale õpetusele, nii kaebas juba prohvet Hoosea Vana Testamendi päevil.
„Igal pühakul on oma minevik, igal patusel võib olla tulevik."
Viimaste aastate suurte finantskriisidega oli ka nii. Lehman & Co pankroti järel leiti korraga: panganduses on liiga vähe reegleid, liiga vähe eetilisi kriteeriume. Inimeste saamahimu on määratu, see ei tunne mingeid piire ja viib lõpuks krahhini.
Kas sina oled juba ärritunud rikaste üle, kes põgenevad näiteks Monaco maksuparadiisi või hoiavad oma raha Šveitsi pangas? Ja rõõmustanud, kui suured maksupatused vahele jäävad, ning mõelnud: see on neile paras. Kuidas küll tohib riiki nii külma kõhuga selliste hiigelsummadega petta.
Kuid kas väiksemas plaanis on palju teisiti? Jeesus on kord öelnud: „...mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!" (Mt 7:2). Me näitame sõrmega neile „suurtele" – aga kuidas käitume siis, kui kraani parandanud töömees pakub võimalust maksta sularahas, et riigimaksude arvelt kokku hoida? Need on väiksed kalad, ütleme vahest. Kuid kas sellel ongi erinevust, kas ma kahjustan riiki 10 euroga või 100 000 euroga? Südametunnistuse jaoks õigupoolest mitte, leian mina. Sest iga ussike, olgu suur või väike, uuristab mäge ja vähendab selle stabiilsust. Meie riiklikku sotsiaalsüsteemi finantseeritakse ju ka meie poolt. Kokkuvõttes võidame sellest kõik, kui me seda toetame.
Tõepoolest säästaksid inimesed palju kannatust ja valu ning mõndagi kokkuvarisemist, kui nad täidaksid Jumala kümmet käsku. Need on nagu sõidutee keskjoon: nähtav orientiir selleks, et me kõik liikluses edasi jõuaksime. See arusaam näib ka majanduses kohale jõudvat. „Väärtused on tõusuteel," kinnitavad mitmed eksperdid.
Kui on aga piibellikele ideaalidele alla jäädud ja elus ongi kõik kokku varisenud? Vanas Testamendist loeme, et nii juhtus see näiteks kuningas Taavetiga. Aga tema kahetses, palus Jumalalt andestust ja sai teise võimaluse. Oscar Wilde on öelnud: „Igal pühakul on oma minevik, igal patusel võib olla tulevik."
Mis aga mind puudutab, siis ma teen hästi, kui ma kõrvalseisja positsioonis olles vahel oma moraliseeriva nimetissõrme alla lasen.