05/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Jeesuse taevasseminek asetas jüngrite ette uue alguse. Sarnaseid tunde on kordunud ikka ja jälle: pastor kutsutakse teise kogudusse või siirdub emerituuri, koolis vahetub direktor või kooris dirigent. Siis on nii valu kui võlu, kuid üritusele pühendunud asjaosalised tajuvad: nüüd peame meiegi muutustest läbi minema.
Nüüd pidid apostlid alustama oma missiooniga selles.
Kuigi jüngrid tahtnuks Jeesust meeleldi kinni hoida, oli Jumala kell löönud. „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat" (Ap 1:11). Nendes kahe ingli sõnades oli ka rõõmusõnum – Jeesus tuleb tagasi!
Jumala riik, mida Jeesus kuulutas, on kõigepealt Jumala töö. Nüüd pidid apostlid alustama oma missiooniga selles. Paulus kirjutas, et „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus" (Rm 14:17). Jumala riik ei saabu üksnes kaugetel aegadel, vaid ta murrab esile siin ja täna ning ootab ka meie panust. Sageli tunneme siin, et meilt oodatakse liiga palju. Aus olles on ju palju asju, mis teevad meile hirmu ja muret. Terves laias maailmas on praegu ärevad ajad ja see kostab meie kõikide koju: on sõdu ja sõjasõnumeid, riik tõuseb riigi vastu, on näljahädasid ja paiguti maavärinaid. Mida me saame selle vastu teha? Mida me saame teha, kui usk ülestõusmisesse mitmel pool aina väheneb?
Mina ei saa parandada kogu maailma, kuid üht ma võin. Ma saan oma kodukohas anda tunnistust sellest, kellesse mina usun. Ja kui sõidan naaberlinna, ei pea ma sealgi vaikima. See sünnib võib-olla väikeste sammudega. Kus mina veidi maailma parandan, seal ma näitan: taevas, kuhu Jeesus on läinud, pole midagi kauget, midagi, mis alles kuskil kaugel ajal ilmub. Taevas algab juba sellel maal ja minugi ajal.
Meile etteantud rolli ei täida me aga üksinda. Jeesus on meile selles tõotanud oma lähedalolu ja läkitanud Püha Vaimu. Me pole siia ilma sündinud üksnes selleks, et oleks lahe ja rõõmus või et me lihtsalt kuidagi elus oleks. Meid on kutsutud suureks. Uued keeled, mida me räägime, näitavad, et me oleme muutunud, sõnad, mida me ütleme, annavad teistele elujulgust. Meie osaks on tunnistada Jeesuse Issandaks olemist seni, kuni ta tagasi tuleb.