Jõuluüllatus

12/2015 05 remmel meego
Meego Remmel, EKB Liidu president

Jõulud on üllatuste aeg. Lapsena üllatusin, kuidas jõuluvana oma külastust ajastas. Ikka olime enne saanud jõulukirikust koju, kuuseküünlad süüdata, jõuluevangeeliumi lugeda ja palvet pidada ning laua ümber jõulurooga maitsta. Pärastpoole hakkas üllatama, kuidas isa ikka toast ära oli, kui jõuluvana sisse astus. Kui me lastena sellele tõsiasjale tähelepanu juhtides tema kommentaari küsisime, arvas isa, et see pole alati nii. Ja järgmine aasta üllataski vastupidiselt: isa oli kodus, aga ema oli kuhugi läinud... Ühel jõululaupäeval tundsime jõuluvana ära – ja see üllatas juba me vanemaid.

Mida suuremaks ja targemaks ma sain, seda enam hakkas üllatama tõik, et kinke teha on palju suurem rõõm kui neid saada.

Mida suuremaks ja targemaks ma sain, seda enam hakkas üllatama tõik, et kinke teha on palju suurem rõõm kui neid saada. Jõululaps ise ütles: „Õndsam on anda kui võtta“ (Ap 20:35). Tänapäeva jõuludes üllatab, et ehkki paneme pühade välisele vormile suurt rõhku, väheneb selle tähendus ajas. Nii kaotavad jõulupuud ja -ehted aastavahetuse järel oma tähendusrikkuse. Isegi jõulukirikus käimine võib jääda pelgalt vormiks, omamata sisulist tähendust. Üllatav? Uuringud näitavad, et jõulupühad ja -teenistused on elumuutvad neile, kes mõistavad nende sisulist väärtust. Käesolev jõuluajakiri on antud Sulle tähendusrikkamate jõulude kinkimiseks. Võttes teadmiseks ja omaks pühade sisu, võivad jõulud Sindki üllatada – elumuutvalt.

Minu meeldejäävaim jõuluüllatus saabus 1982. aastal. Jõululaupäev ning esimene ja teine jõulupüha said ümber, aga minu sees oli tühi tunne. Jeesust ma ei tundnud, ehkki teadsin. Küll aga nägin, kuidas Jeesuse tundmine muutis mu perekonna ja sõprade elu – tähendusrikkamaks. Igatsesin sama ja hakkasin paluma: „Ära mine minust mööda, armas Jeesus Sa! Võta minu palvet kuulda, Sind nüüd palun ma!“ Jõulude kolmanda püha õhtul kogesin palvevastust. Piiblit lugedes adusin otsekui Jeesuse enese kõnetust ja palvetades tema Vaimu puudutust. Tunnistasin Jeesuse oma elu Issandaks. Usaldasin oma elu tema valitsuse ja juhtimise alla. Samast hetkest kogesin üllatavat rõõmu ja rahu. Uinusin tänutundes ja -palves. Hommikul ärgates kartsin, kas kõik see pole üleöö haihtunud? Üllatudes tõdesin: vastupidi, suhe Jeesusega alles algas.

Täna võin tunnistada, et kogetud jõuluüllatus on osutunud kogu mu elu õnnestanud ja õnnistanud kingituseks. Jeesusega isiklikus kokkupuutes elades ja arenedes olen teda üha enam tundma ja usaldama õppinud. Minu elukogemuses pole suuremat Jõuluüllatust kui Jeesus isiklikult. Nii soovin Sullegi, hea lugeja, jõululapselikku üllatuskogemust!