05/2016 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Mitme kiriku kolmele tornikellale on graveeritud: „Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves!” (Rm 12:12). Nende kellade kolmkõla viitab kristlase elu kolmele valdkonnale. Kes seda kuulab ja südamesse võtab, selle usuelul on kandev põhiakord.
Kõik, mis reeglipäraselt ei sünni, seda reeglina ei sünnigi.
Vahel öeldakse lahkudes: „Ole rõõmus!” Sellega eeldatakse, et teine ongi rõõmsameelne ja peaks selliseks ka jääma. Piiblis ei öelda lihtsalt: „Ole rõõmus!”, vaid „olge rõõmsad lootuses”. Sellega on nimetatud rõõmustamise põhjus. Kristlaste lootus ei pea silmas vaid üht üldinimlikku lootust. Meie lootusel on nimi: Jeesus. Tema on meie lootuse alus. Tema elab usu läbi meie südameis. Nii võib Paulus kirjutada: „Kristus teie sees, kirkuse lootus” (Kl 2:7). Suuremat lootust ei ole. See lootus ei sure viimasena – see lootus ei sure kunagi. Me võime kujundada oma elu koos Jeesusega ja minna rõõmsas ootuses taastulevale Issandale vastu. See eelrõõm ei sõltu meie hetkeolukorrast. Seda jäävat rõõmu ei kustuta ka viletsus.
Kolmkõla teine toon – „vastupidavad viletsuses”. Keegi ei soovi sattuda viletsusse, kuid seda ei saa me ka ise valida. Abiorganisatsioon Open Doors loetleb 50 riiki, kus kristlasi tugevasti taga kiusatakse. Nende prospektidel näeme vaevatute nägusid, loeme vapustavaid tunnistusi kristlastelt, kes on kogenud, mis tähendab olla „vastupidavad viletsuses”. Meie maal kristlasi reeglina otseselt taga ei kiusata, aga kes ennast selgelt Kristuse poole tunnistab, võib ka siin viletsusse sattuda, vahest pilke alla kooliklassis või töökohal või isegi oma perekonnas. Siis on tähtis vastu pidada.
Seejuures aitab kindlasti kolmkõla kolmas toon – „püsivad palves”. Just väljakutset esitavas olukorras on tähtis, et me jääksime palvesse. Ka siin kehtib üldine tähelepanek: „Kõik, mis reeglipäraselt ei sünni, seda reeglina ei sünnigi.” Mõnigi on ilmselt mõelnud palvetamise lõpetamisele, kui ta on jäänud üksi ja abi pole tulnud. Seda olulisem on ühispalve. Esimestest kristlastest loeme, et nemad praktiseerisid ühispalveid reeglipäraselt ja intensiivselt. Piibli kommentaator Adolf Pohl ütleb selles seoses: „Ühispalve on uskuva koguduse tunnus. Kus enam ei palvetata, seal enam ka ei usuta.”
Muide, kõik need Rooma kirja üleskutsed on mitmuses. See on vihje, et selline kolmkõla õnnestub vaid siis, kui kristlased hindavad osadust. Seal jääb ka üks vastupidavaks viletsuses, teine tuletab meelde lootuse rõõmu, samas kui ühiselt jäädakse palvesse.