07-08.2016 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Jeesus kasutas oma kogudusest rääkides väljendit „pisike karjake” (Lk 12:32–34). Selline võrdum on mitmetahuline. Ühelt poolt on sellel taandumise ja kahanemise maitse. Teisalt sisaldub selles suur lootus – Jumal on temaga, tal on suur tulevik.
Piibel ei ülista mitte pisikest karja, vaid suurt Karjast.
Pisike karjake, s.o mitte palju inimesi, kõik tunnevad üksteist, kerge kokku hoida, pole suurt sinna-tänna arutlemist. Muudkui asu lihtsalt teele! Pisike kari võib olla löögijõuline, kiire ja mobiilne, kõik tõmbavad köit või sõuavad ühes suunas – nagu Eesti neljapaat Rio Olümpial – esimese sõiduga otse finaali ja sealt pronksile!
Kui mina – arvan et ka sina– räägime pisikesest karjast, siis on meie mõtteis pigem vähenevad arvud, vähe kogudusi, vähe usku, vähe raha, väike mõju, vähe Teekäija tellijaid jne.
Sellel pisikesel karjal on maailmas väike pagas, pisut kohvreid, kerge teekonnal kaasas kanda. Kuid Jeesuse üleskutse on talle veel: „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks!” Siin ei ole pearõhk küll vaeste abistamisel, vaid hool, et tema omade südamed ei klammerduks maisuse külge.
Praegu käib meedias tuline arutelu, kes oleks väärt Eesti riigi presidendi kohta? Kas USA etteotsa sobiks vabariiklane Donald Trump või demokraat Hillary Clinton? Need kohad on mõeldud suurtele ja väärikatele. Aga Jeesus paotab üht testamenti: „...teie Isal on hea meel anda teile kuningriik.” Selline on Jumala viimane tahe. Me pärime Jumala kuningriigi! Me oleme kuninga lapsed ja pärijad!
Evangelist Luukas on tõeline hingehoidja. Statistilist aruandlust ta vist ei tunne ega ka vaja. Aga ta on aru saanud, et kristlased tunnevad endid tõepoolest pisikese karjana. Nad näevad, et nende suurtundi praegu küll ei ole.
Kuid Luukas on mõistnud, et tõelise koguduse usk on suur. Ta ei pea vaatama üksnes iseendale, teda juhib ja tema eest kostab keegi teine. Tagaplaanil valvab hea karjane.
See, et kogudus on tänapäevalgi üle maailma paljudele inimestele lootusekiir, tunduks vahel nagu ime. Meie kaudu peab saama nähtavaks ja kuuldavaks oluline: „...teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!” Kui meie käed on tühjad, kingitakse meile küllus. Kui lõpevad meie sõnad, kasvavad meile tiivad. Piibel ei ülista mitte pisikest karja, vaid suurt Karjast.
Ma võin tunda rõõmu sellest, et Issand meid kui pisikest karja hästi juhib, meie reisipagas võib olla kerge, praegu saame koguda aardeid taevasse. Meile on antud palve: Sinu riik tulgu!